Hommikul ärkasin. Esmene mõte: jehuu, mu pea valutab. Noh, pole hullu, võtsin paar tabletti sisse ja läksin ikkagi kooli. Kehalisse ei hakanud ronima- nagnii õpetajat ei olnud ja kõik lihtsalt ei teinud mitte midagi vaid passisid niisama, vahepeal toksisid veits jalakat ja enamiku ajast rääkisid niisama juttu.
Siis oli meil matemaatika, kus me võtsime jälle uut osa (minu jaoks juba päris vana osa, x-murdudega korrutamine ja liitmine-lahutamine.) ja kas te kujutate ette, et pooled minu klassist näiteks polnud elusees kuulnud sellist asja, nagu "ühine nimetaja". On vist nii eesti keeles. No kui sa nt. murde liidad, siis mis sa sinna murru alla kirjutad. Nad polnud kunagi seda x-ga teinud, niiet nad ei teadnud ja ma olin nagu "wtf? te olete 11. klass ju!" veider. väga veider.
Pärast matemaatikat oli meil norra keele tund, mis oli väga väga tore, sest mu õpetaja tuvtustas kõigile seda "megahead" plaani, et meie klassi projekt on mulle norra keelt õpetada. Kõik olid nagu "JAAAA".. ma poleks elusees arvanud, et nad sellega nõus on. Aga kohe oli täiega tore ja kõik pärast rääkisid minuga norra keeles tunni ajal ja kui ma aru ei saanud siis ütlesid aeglasemalt ja inglise keeles pärast ka veel. Nii tore. Järelikult on mul isegi mingi lootus lõpuks norra keel selgeks saada, sest praegu tundub küll, et mida rohkem ma õpin seda raskemaks ta läheb. Aga väga tore oli. Siis tegime nimeringi, ehk ma üritasin kõiki nimesid selgeks saada, polnud lootustki- mäletan 10 nime võibolla. Kui niipaljugi. Väga veider. Igatahes kohe pärast norra tundi läksin koju, sest Mona läks ka töölt koju ja ta võttis mu peale. Mu peavalu ei olnud alla vandunud nii et tundsin, et mõttetu on koolis edasi passida ja lihtsalt end halvasti tunda. Kodus lendasin kohe voodisse magama, lootsin, et magamine aitab ja peavalu läheb üle. Ja nii juhtuski! Kui Mona mind äratas ja õhtusöögile kutsus oli peavalu kadunud ja elu jälle ilus. Vahepeal oli mu vanem õde siia jõudnud, niiet siis sõime viiekesi õhtust ning niisama istusime ja rääkisime. Siis äkki kuulsin, et mu telefon heliseb. Mõtlesin, et WTF? Vaatasin: eesti number. Ära ei tundnud, võtsin vastu.. PAULA! Ütles, et ma olen skype'i totaalselt hiljaks jäänud. Vabandasin ja siis ütlesin teisele ka, et lähen Skype'i, neil polnud midagi selle vastu ja ütlesid, et have fun!
Rääkisin siis paulaga, panime tühja ja tegime "Why not Zoidberg?" nalju.. ja siis lõpuks niisama trükkisime. Ikka nalju, mida muud.
Siis läks Paula ära, mina vaatasin True Bloodi veel ühe osa ning siis liitusin "the Golden Line'i" vaatamisega. Kuna ma midagi aru ei saa norra keeles siis ma väga ei jaksanud vahtida seda. Ei olnud väga mõttekas. Veider, kui kõik ümber naeravad ja sa oled ainuke kes aru ei saa.
Aga the Golden Line (see on otse norra keelest inglise keele tõlgituna) on siin norras reedeõhtune saadete jada põhimõtteliselt. Ehk siis päris palju häid ja naljakaid saateid (nagu tähed muusikas ja mingi talk-show ja mingi muud showd) mis algavad kell 7 ja lõpevad kell 10. Ja mida minu pere (ja väga paljud teised pered) vaatavad. nii et väga äge! Mina väga kiidan. Lubasin oma perele ka, et hakkan ka neid vaatama, kui norra keelt juba paremini mõistan, sest praegu ei saa ma 90% aru mis toimub ja kui paarist sõnast tekstist saan aru, siis naljast ikka ei saa. Nii et päris mõttetu. Aga norra keele õppimiseks siiski vaatan! :) Nii palju, kui ma jaksan. Päris raske on tegelikult vaadata, kui sa naljadest aru ei saa ja keegi ei viitsi ju kogu aeg tõlkida ka. Aga peabki raske olema, muidu ju ei pingutaks!
Siis rääkisin korraks isaga Skypes. Nüüd liitun korraks veel elutoa-gängiga (nii kutsume inimesi, kes elutoas on) ja siis arvatavasti hüppan dušši alla ning magama ära. Mitte, et ma juba tervet päeva maha poleks maganud eksole.
Olge tublid,
-kista.
No comments:
Post a Comment