Samas olen ma õnnelik, et ma sain veelgi paremini teada nii paljusid inimesi. Kõige õnnelikum olen ma seepärast, et ma abiellusin (jah, see on vaid nali loomulikult, aga loe see pikk postitus läbi ja saad aru)
Soovitan juua kakaod ja süüa paar küpsist, kui seda pikka kirjutist lugema hakkad. Võta omale tekk ümber ja käi enne vetsus.
Naudi.
Pildid tulevad hiljem
Kolmapäeval ärkasime kella seitsme ajal-
käisime pesemas ning mul oli vaja veel paar asja kokku pakkida. Sõitsime
bussiga rongijaama ning ostsime piletid ja ootasime seal veidike, et siis
rongile minna.
Iga kord kui ma selle rongiga Trondheimi lähen küsin ma üle, kas see läheb ikkagi Trondheimi, sest ta tuleb ja läheb sama teedpidi. Aga jah, oli õige rong. Võtsime Annaga mingid kohad istusime ja lasime lebosse. Kaks tundi ja neli minutit hiljem astusime rongilt maha ja olime Trondheimis, kus meile olid vastu tulnud kaks vabatahtlikku. Annat ei olnud ma enne näinud, ta on lihtsalt väga lahe! Lukas on saksa intern ja ka väga lahe!! Kõik vabatahtlikud on väga lahedad siin. Kõik on üldse lihtsalt supertore!!!!
Igatahes meid juhatati kohta, kus me magama. See on selline noortehostel, mis on kiriku juures. Ehk siis kõik on väga kiriklik siin. Ehk siis: piibleid igal pool, kell, mida lastakse kui on palvetuseaeg, ristid igal seinal vist. Siin töötavaid inimesi pole ma veel näinud väga. Äkki polegi?
Igatahes põhimõtteliselt terve esimese päeva tutvusime kõigiga uuesti. See oli super! Ma reaalselt ju ei mäletanud eriti kedagi, ja siis äkki tulid kõik jälle meelde ja kõik oli lahe. Põhimõtteliselt esimesel päeval me midagi väga suurt korda ei saanud, sest kõik saabusid ikka väga erinevatel aegadel. Viimased tulid lõpuks kella kümne ajal õhtul, täpselt enne, kui siis oma „tegevuste“ majast hotelli hakkasime minema. Ja need viimased olid siis Tromsö inimesed, keda ma kõige rohkem ootasin ka!
Esimesel õhtul mängisime paari nimemängu, et kõigi nimed jälle selgeks saad aja peale selle tuli meil kolm uut vahetusõpilast, aga nad tulid vaid pooleks aastaks. Üks on kanadast, üks austriast ja kolmas austraaliast. Ma kõige rohkem tean seda kanadalast, sest see austerlane on suht vaikne ja austraalia tüdrukuga olen vaid paar korda rääkinud.
Pärast nimeringi saime rahulikult koju. Ma tuletasin ikka kõigile meelde, et minu, Anna ja Anja toas on pidžaamapidu, lihtsalt. Kuulame muusikat ja saame paremini tuttavaks. Lõppkokkuvõttes tuli meile külla paar inimest ja meil oli väga tore koos. Tutvusime, kuulasime muusikat ja olime lihtsalt suhteliselt rahulikult koos. Väga lahe oli! Tegime oma inside nalju ja lihtsalt võtsime rahulikult. Kuigi siisi õhtul tundsin, et mu pea valutab niiet igaks juhuks võtsin ühe tableti, et mul parem oleks.
Magama läksime kella ühe ajal umbes.
Neljapäev!
Hommikul ärkasime kell pool kaheksa, et kella kaheksaks sööma minna. Hommikusöögil olin ma veidi pahur, kuni paar tassi kohvi sisse valasin ja siis tundsin, et olen üles ärganud ja võin jälle sõbralik mina olla.
Hommikul tegime paar energizerit ning siis rääkis üks preester meile erinevatest uskudest Norras. Ausaltöeldes päris paljud kas olid poolunes või päriselt magasid. See oli lihtsalt kuidagi liiga pikk liiga vara hommikul.
Siis jaotati meid kolme suurde gruppi ning nende gruppidega rääkisime veidi sellest religioonist. Tundsin veidi, et mu pea valutab ja see ei ole kohe üldse õige. Kuidagi väga veider oli. Kui me siis poole tunni pärast suurde saali läksime viskasin lihtsalt pikali, sest mu pea hakkas reaalselt lõhkuma. Ma arvan, et see oli pigem nagu pingelanguse moodi või midagi. Aga igatahes meie keskaastaseminari korraldaja Dagrun ütles, et ma võiks pigem minna hotelli ja näiteks magada, kuni mul parem hakkab, sest mul ei ole mõtet peavaluga ringi joosta.
Teised sõid lõunat ning pärast lõunasööki läksid siis sinna suurde katedraali. Ma lähen sinna vist laupäeval, kui ilusti aega on. Arvatvasti on, sest meil on laupäeval väga palju vaba aega ja võime väga palju teha mida tahame.
Ma siis magasin oma toas nii kolm tundi ning pärast seda oli mul kohe väga palju parem olla. Kui ma tagasi meie teise majja läksin (kus meil siis kõik tegevused toimuvad) oli mul kohe palju parem olla ja tegin siis kaasa. Rääkisime keelest ja tegevustest, mis meile on väga meeldinud Norras ja miks meile Norra meeldib/ei meeldi. Väga tore oli!
Siis rääkisime oma päevast väiksemates gruppides.
Õhtusöögiks sõime bürgerit ja pastat. Pärast õhtusööki oli mul juba super olla. Peavalu oli kadunud, kõht oli täis ja elu oli palju ilusam. Siis algas meil sotsiaalprogramm. Ehk siis alustasime mänguga, mis kestab kuni vaid üks on „elus“. Kõik inimesed said ühe nime, kellele nad siis peavad musi tegema, niiet mitte keegi ei tea ega näe!! Väga lahe! Osad kohe surid samal õhtul!
Pärast seda tantsisime cambiot (ma arvan, et see kirjutatakse nii) ning lihtsalt kuulasime muusikat, tegime pilte ja naersime. Kõik oli super!
Tagasi hotelli tulime umbes kümne ajal jälle ning meie toas oli jälle pidžaamapidu. Seekord oli see lihtsalt niii naljakas! Tegime pilte! Ma läksin toas välja umbes paariks minutiks, et veel inimesi kutsuda kui nad tahavad ning no muidugi, tagasi tulles oli meie toast saanud prügimägi, sest poisid otsustasid vetsupaberit ühest toa otsast teise loopida. Ehk siis see nägi päris korralik välja. Peale selle üritasid nad Annast muumiat teha, mis oli päris naljakas.
Istusime, tegime nalju ja lihtsalt naersime. Kõik oli väga lahe. Lõpuks läksime magama nii umbes kella kolme-nelja ajal, sest kui kõik teised meie toast läinud olid jäime mina, Anna ja Anja veel rääkima jutustama. See oli lihtsalt super. Me saime niii lähedaseks. Ja siis Anja rääkis meile, miks ta juba veebruaris koju läheb ja kui kahju tal ikkagi on.
Reede!
Hommikul oli vaja vara ärgata, jälle. Arvasin, et olen kindlasti väsinud ja veidi tujust ära, sest sain nii vähe magada, aga efekt oli vastupidine. Ma olin nii üleval, jooksin ringi ja tegin nalja. Väga tore oli. Hommikul oli meil Trondheimi tuur, mis ei olnud mu jaoks just väga põnev ja piget pakkuv- olin kõike juba näinud. Samas sain pilte teha ja veel teistega rääkida. Kõik oli jällegi lihtsalt super!
Siis sõime lõunat ning pärast seda oli meie „peagrupil“ teemaks „Culture and values“.
Kui ma enne seda arvasin, et ma olen suhteliselt siiski ikka sama inimene ja muutunud ei ole, siis pärast seda grupiringi istusin maha ja avastasin, kui palju ma juba praegu siiski muutunud olen. See… see oli nii veider. Avastasin, kui palju ma kasvanud olen selle poole aastaga. Kõik mu mõtted, ideed, kõik on muutunud. Enne olin mõelnud, et noh jah, maailm on veidi teistsugune aga pärast seda grupiringi sain aru, et maailm on sama aga mina olen teistsugune. Mul ei ole kellegi teise prillid ees, ma ise olen teine inimene.
See mõte veidi hirmutas ind. Ma olin pigem kindel, et no ma ju ikka ei muutu, kuhu mul muutuda on? Arvasin kogu aeg, et olen oma muutumised enamikus juba läbinud ja jäängi selliseks, aga võta näpust.
Pärast seda gruppi oli lihtsalt veidi hirmutav mõelda mis saab, kui ma äkki olengi tagasi Eestis. Eesti ju ei muutu, mina muutun. Ja mis edasi?
Igatahes pärast seda gruppi rääkisime naersime lihtsalt Clement’iga. Jälle üks asi millega ma totaalselt mööda panin: ma arvasin, et minul ja Clementil ei ole väga midagi ühist (Clement on Prantsusmaalt). Arvasin, et noh… me lihtsalt ei klapi. Ja ma ei ole kunagi nii puusse pannud. Meil oli koos lihtsalt nii tore. Me oleme nagu kaks poolt kes lampi kuskilt teineteist leidsid. See on lihtsalt super tunne!!
Kuna meil väga palju aega ei olnud siis otsustasime, et lähme linna peale Anna, Diego ja Dormiga. Saime jälle veidi veelgi rohkem tuttavaks ja vaatasime lihtsalt Trondheimis ringi. Ei olnud midagi väga huvitavat, käisime lihtsalt jalutamas, teineteisega tutvumas, naermas ja nautimas seda suurepärast linna.
Kella viieks olime tagasi selles kohas, kus meil kõik tegevused toimusid. Seal siis oli meil „Peegelgrupp“ ehk siis rääkisime, mida me sellest päevast kasulikku saime, mis oli tore mis mitte nii tore. Kuidas läks mis toimus jne. Lihtsalt sõbralik jutuajamine. Super. Need on ühed asjad YFU juures, mida ma jään elu lõpuni mäletama- kuidas kõik on samas situatsioonis ja kuidas kõik on lihtsalt nii kokkuhoidvad. Ma armastan YFUt.
Pärast peegelgruppi saime õhtusööki. KANA!! See oli lihtsalt superhea. LIHTSALT superhea. Vapustav.
Siis oli meil õhtul sotsiaalprogramm, kus siis YFU Norra peasekretär Heidi käis rääkimas meiega, mis oli väga tore. Ta on lihtsalt super inimene ja see on nii armas, kui ta tuleb su juurde ja ütleb, et „mäletan sind piltidelt, kuidas sul läheb?“ Super.
Siis saime end YFU Norra vabatahtlikeks liikmeteks teha, mis oli väga tore. Ma olin peaaegu esimene, Dagrun oli vaid minust juba ette jõudnud, millest ei olnud kohe üldse kahju, sest tema oli ju see, kes keskaastaseminari korraldas. Dagrun on lihtslat super inimene.
Siis läks meil lahti tants ja trall, kuulasime muusikat, tantsisime jooksime ringi jaaniiedasi Tegime liiga lolle nalju ja kõik oli lihtsalt. SUPER!
Kuna mu hääl ei olnud väga hea sel õhtul, siis otsustasime õhtu pigem vaikselt enda toas veeta. Ehk siis kuulasime veidi muusikat, istusime ja rääkisime juttu (mina, Anna, Diego ja Rune). Kõik oli väga sõbralik ja tore. Kõik vahetusõpilased on lihtsalt. Lihtsalt nii supertoredad. Nii erinevad ja samas nii sarnased.
Magama läksime umbes kahe ajal?
Laupäev,
Hommikul saime magada, sest kuni lõunapausini oli meil vaba aeg, ning mina ja Anna (ja nagu pärast veel kuulsin, siis paljudki teised) ei käinud kell 8 hommikust söömas, vaid lihtsalt magasid. Lõuna oli kell 12. mina ärkasin umbes pool 11, käisin pesemas panin end valmis ja siis läksime Anna ja Kathiga sinna teise majja, kus meil oli söömine ja kõik muud tegevused. Seal sõime lõunat ning pärast lõunasööki läksime maalima. Ehk siis minu peagrupp maalis. Isver see oli nii lahe ja tore ja super! Maalisin kaks maali. Ühe jätsin sellele meie maaliringi juhendajale (Dagruni ema) kes oli lihtsalt nii tore. Usun, et ta on väga õnnelik selle üle, sest talle väga meeldis see. (Pildilt näete) Teise maali võtsin endaga kaasa ja ma ei kavatse ilma selleta Eestisse tagasi tulla, sest mingil veidral põhjusel ma lihtsalt niii sügavalt armastan seda maali. Pealtnäha ei mitte midagi erilist- sest ta on lihtsalt üleni must, aga ta on nii … Kuidagi.. ma ei oska seletada. Ta on lihtsalt minu ja ma olen nii õnnelik, et ma midagi sellist tegin. See on super.
Pärast maaliringi oli meil jälle vaba aeg. Tegelikult oleksime võinud minna ühte füüsikakeskusesse või füüsikamuuseumi vms, aga ma otsustasin, et ei hakka minema. Selle asemel läksime mina, Diego, Dorm ja Jesper šoppama! Ma sain omale kampsuni vaid 75NOKiga ja ma olen sellesse kampsunisse nii armunud!!!!! Ta on nii hea soe ja suur ja pehme ja.. ahhh..
Tagasi tulime kella viieks, sest meile öeldi, et saame siis süüa ning alles pärast sööki on meil need „peegelgrupid“. Siis aga saime teada, et tegelikult ei ole söök veeel valmis, niiet meil oli jällegi tund aega vaba aega. Selle aja veetsin Clementi ja teistega lihtsalt rääkides, naerdes ja maale vaadates.
Siis saime õhtusööki- tacosid. Nii naljakas oli, kuid Anna nägi, kuidas ma oma tacot noa ja kahvliga sõin. Ta lihtsalt naeris nii kõvasti, tema jaoks oli see nii veider. Pärast pidi ta ise ka seda noa ja kahvliga sööma, sest tal läks katki. Mul oli ka selles asjas auk sees (las ta jääb, kui te aru ei saanud).
Pärast õhtusööki istusime Clementiga ja rääkisime juttu. Ja siis oli väga naljakas, kui ta suht lambist mul käest võttis, vaatas mulle silma ja hakkas prantsuse keeles rääkima. Ma alguses ei saanud midagi aru, aga siis aju hakkas taipama. Ja nii mina ja Clement abiellusime. See oli nii naljakas! Sest 1) YFU reeglite kohaselt ei või abielluda (well, meie abielu on tgelikult lihtsalt tore nali) 2) Me abiellusime prantsuse keeles ja ma pidin vaid ütlema Oui 3) Clement andis mulle mu enda sõrmuse tagasi.
Terve ülejäänud õhtu tegime nalja sellega, et me oleme abielus ja elu on lihtsalt naljakas.
Kuna see oli ka meie viimane õhtu, siis peegelgruppides rääkisime pigem, kuidas meie jaoks kogu seminar läinud on, kuidas elu muidu on ja kuidas täpselt oma raha tagasi saame. Tore!
Siis oodati meid alla, kus põhimõtteliselt pandi muusika käima ja saime tantsida. Me reaalselt saime tantsida, kuni kõik kohad valutasid! Enne veel muidugi rääkisime ühe YFU Norra vabatahtlikuga, kes pidi ka tulema Trondheimi aga ajastus oli seminaril veidi vale, sest ta just käis Lõuna-Aafrikas ja abiellus (ta oli seal vahetusõpilane). Nii et tema oli see, kes õpetas meid IQl tantsima ja teda läbi Skype näha oli lihtsalt nii super ja tore ja.. super!
Ja siis oli veel 3 inimest, kellega sai individuaalselt rääkida. Mina käisin Lisaga rääkimas, kes on pärit Trondheimist ja kes käis USAs vahetusõpilaseks. Ta on lihtsalt super inimene ja me saame väga hästi läbi. Ta on.. lihtsalt nii tore ja lahe. Ma rääkisin temaga vaid umbes 25-30 minutit, mis oli lihtsalt.. kõigest. Kuidas mul läheb, mida ma arvan Norras, probleemidest väikestest jne. Super!
Siis tantsisime edasi. Mingiaeg lõpuks oli meil siis see lõpupidu nii-öelda. Ehk siis Dagrun rääkis, tänas kõiki juhte ja siis andis välja paar üllatusauhinda- näiteks Clement sai parima tantsija auhinna. Lihtsalt liiga naljakas.
Pärast selle lõpetamise lõppu oli kell pool üks, niiet meil oli aega veel vaid pool tundi, et tantsida. Ja selle aja kasutasime täiega. Meil oli nii tore!!!
Kui kell sai üks siis siiski pidime lõpetama ja minema tagasi hotelli. Seal oli meil aga plaanis jälle edasi veidi pidutseda või pigem lihtsalt koos olla ja istuda. Ehk siis kellelgi tuli geniaalne idee võtta kaasa pool sellest suurest koogist, mille keegi oli küpsetanud- muidugi võisime. Kuna seda muudmoodi ei saanud vedada, kui kilokotiga siis kilekotti me ta panime ja Clement sai selle siis hotelli võtta.
Hotellis istusime fuajees, sõime kooki, naersime, tegime massaaži, istusime ja lihtsalt olime koos. Kui kell oli kolm vist (või pool kolm) tulid äkki YFU vabatahtlikud tagasi (nad olid koristanud seda teist maja, kus meil tegevused toimusid) ning ütlesid, et me peame kõik minema magama, sest kell on palju. Magama läksid siiski meist vähesed. Mõned sakslased, prantslased, mina, Rain ja veel paar inimest istusime siis ja hakkasime juttu rääkima kuskil koridoris. See oli niii naljakas! Siiski inimesed vaikselt lendasid magama, kuni meid oli järel vaid viis ning siis tegime mingeid lolle lambanalju, mis olid väga toredad. Mina läksin lõpuks magama kell kuus. Ma isegi ei tea, kas Rain magama läks, sest ta pidi juba kell pool kaheksa minema lennujaama, niiet ma arvan, et ta oli üleval. Teda ei näe ma teda arvatavasti enne YESi. Veider.
pühapäev!!!!
Seda kõike kirjutades istun ma rongis ja sõidan jälle tagasi koju. mul on hea meel, et saan jälle koju aga samas on pühapäev olnud vist minu vahetusaasta kõige kurvem päev. Väga paljusid inimesi, keda täna kallistasin ei näe ma võib-olla enam mitte kunagi. Enamikku neist näen alles YESil, mis on 5 kuu pärast. Need kõik inimesed on mul südames. Ma ei suudaks kokku lugeda neid pisaraid, mis mu silmadest täna välja voolasid, sest neid oli kohutavalt palju. Miks ma nutsin? Ma ei tea. Mul oli kahju jätta hüvasti väga paljudega, keda ma reaalselt ei pruugi enam mitte kunagi näha. Või siis alles aastate pärast? Kes? Nagu näiteks Lily- USA tsikk, kes on lihtsalt väga tore! Ta elab päris Lõuna-Norras ja talle arvatavasti külla ma ei satu. Janic Kanadast, kes elab Tromsös. Yesile need kaks ei tule ja mul oli lihtsalt nii kahju. Niii kahju! Mehhiko tüdrukud (peale Anna, sest teda näen ma veel kindlasti).
Samas kui ma praegu istun siin rongis, siis kõige kurvem oli mul kindlasti hüvasti jätta Clementiga. Ma ei suuda seletada, kuidas või mis põhjusel me nii lähedasteks saime. See on midagi veidrat. Praegu on reaalselt ainuke asi, mida ma soovin lihtsalt temaga koos istuda ja naerda. Ma ei suuda uskuda, et näen teda jälle alles märtsis ja siis juba alles YESil ja edasi? Kes teab.
Clement tähendab mulle väga palju. Ma ei oleks mitte kunagi, mitte kunagi uskunud, et meist saavad nii head sõbrad sest ma tõesti arvasin, et me oleme nii erinevad. Miks ma nii mööda panin? Ma ei tea. Peale selle ei oska ma seletada, kuidas me oleme sarnased või… See kõik on lihtsalt veider. Me saime nii lähedaseks kuidagi täiesti juhuslikult ja täna kui ta pidi ära minema ja ma teda kallistasin ütles ta mulle midagi, mida ma ei unusta mitte kunagi ja mida ma lihtsalt ei saa siia kirjutada. Andke andeks. Clement on keegi, kellest ma ei taha mitte kunagi lahku minna. Ma elaks temaga koos kuni oma elu lõpuni. Ta kaevas end nende paari päevaga mulle nii sügavale südamesse ning ma tean, et ta tunneb samamoodi.
Praegu on mul kõik tunded segamini ja ma lihtsalt ei tea mida tunda või kuidas olla. Mul on kahju, et keskaastaseminar läbi on samas on mul hea meel, et ma sain nii paljusid nii hästi tundma ja et ma reaalselt sain sealt omale sõpru igaveseks. ning mul on lihtsalt nii hea meel, et ma lähen koju ja et homme näen jälle kõiki oma sõbrannasid, keda ma reaalselt igatsesin. See oli üks kõige veidramatest tunnetest terve IQ jooksul- ma igatsesin oma Norra sõpru ja ma tahtsin nendega koos koolis olla vahel. Mu Norra sõbrad on lihtsalt maailmaparimad.
Olge tublid,
-kista.
Iga kord kui ma selle rongiga Trondheimi lähen küsin ma üle, kas see läheb ikkagi Trondheimi, sest ta tuleb ja läheb sama teedpidi. Aga jah, oli õige rong. Võtsime Annaga mingid kohad istusime ja lasime lebosse. Kaks tundi ja neli minutit hiljem astusime rongilt maha ja olime Trondheimis, kus meile olid vastu tulnud kaks vabatahtlikku. Annat ei olnud ma enne näinud, ta on lihtsalt väga lahe! Lukas on saksa intern ja ka väga lahe!! Kõik vabatahtlikud on väga lahedad siin. Kõik on üldse lihtsalt supertore!!!!
Igatahes meid juhatati kohta, kus me magama. See on selline noortehostel, mis on kiriku juures. Ehk siis kõik on väga kiriklik siin. Ehk siis: piibleid igal pool, kell, mida lastakse kui on palvetuseaeg, ristid igal seinal vist. Siin töötavaid inimesi pole ma veel näinud väga. Äkki polegi?
Igatahes põhimõtteliselt terve esimese päeva tutvusime kõigiga uuesti. See oli super! Ma reaalselt ju ei mäletanud eriti kedagi, ja siis äkki tulid kõik jälle meelde ja kõik oli lahe. Põhimõtteliselt esimesel päeval me midagi väga suurt korda ei saanud, sest kõik saabusid ikka väga erinevatel aegadel. Viimased tulid lõpuks kella kümne ajal õhtul, täpselt enne, kui siis oma „tegevuste“ majast hotelli hakkasime minema. Ja need viimased olid siis Tromsö inimesed, keda ma kõige rohkem ootasin ka!
Esimesel õhtul mängisime paari nimemängu, et kõigi nimed jälle selgeks saad aja peale selle tuli meil kolm uut vahetusõpilast, aga nad tulid vaid pooleks aastaks. Üks on kanadast, üks austriast ja kolmas austraaliast. Ma kõige rohkem tean seda kanadalast, sest see austerlane on suht vaikne ja austraalia tüdrukuga olen vaid paar korda rääkinud.
Pärast nimeringi saime rahulikult koju. Ma tuletasin ikka kõigile meelde, et minu, Anna ja Anja toas on pidžaamapidu, lihtsalt. Kuulame muusikat ja saame paremini tuttavaks. Lõppkokkuvõttes tuli meile külla paar inimest ja meil oli väga tore koos. Tutvusime, kuulasime muusikat ja olime lihtsalt suhteliselt rahulikult koos. Väga lahe oli! Tegime oma inside nalju ja lihtsalt võtsime rahulikult. Kuigi siisi õhtul tundsin, et mu pea valutab niiet igaks juhuks võtsin ühe tableti, et mul parem oleks.
Magama läksime kella ühe ajal umbes.
Neljapäev!
Hommikul ärkasime kell pool kaheksa, et kella kaheksaks sööma minna. Hommikusöögil olin ma veidi pahur, kuni paar tassi kohvi sisse valasin ja siis tundsin, et olen üles ärganud ja võin jälle sõbralik mina olla.
Hommikul tegime paar energizerit ning siis rääkis üks preester meile erinevatest uskudest Norras. Ausaltöeldes päris paljud kas olid poolunes või päriselt magasid. See oli lihtsalt kuidagi liiga pikk liiga vara hommikul.
Siis jaotati meid kolme suurde gruppi ning nende gruppidega rääkisime veidi sellest religioonist. Tundsin veidi, et mu pea valutab ja see ei ole kohe üldse õige. Kuidagi väga veider oli. Kui me siis poole tunni pärast suurde saali läksime viskasin lihtsalt pikali, sest mu pea hakkas reaalselt lõhkuma. Ma arvan, et see oli pigem nagu pingelanguse moodi või midagi. Aga igatahes meie keskaastaseminari korraldaja Dagrun ütles, et ma võiks pigem minna hotelli ja näiteks magada, kuni mul parem hakkab, sest mul ei ole mõtet peavaluga ringi joosta.
Teised sõid lõunat ning pärast lõunasööki läksid siis sinna suurde katedraali. Ma lähen sinna vist laupäeval, kui ilusti aega on. Arvatvasti on, sest meil on laupäeval väga palju vaba aega ja võime väga palju teha mida tahame.
Ma siis magasin oma toas nii kolm tundi ning pärast seda oli mul kohe väga palju parem olla. Kui ma tagasi meie teise majja läksin (kus meil siis kõik tegevused toimuvad) oli mul kohe palju parem olla ja tegin siis kaasa. Rääkisime keelest ja tegevustest, mis meile on väga meeldinud Norras ja miks meile Norra meeldib/ei meeldi. Väga tore oli!
Siis rääkisime oma päevast väiksemates gruppides.
Õhtusöögiks sõime bürgerit ja pastat. Pärast õhtusööki oli mul juba super olla. Peavalu oli kadunud, kõht oli täis ja elu oli palju ilusam. Siis algas meil sotsiaalprogramm. Ehk siis alustasime mänguga, mis kestab kuni vaid üks on „elus“. Kõik inimesed said ühe nime, kellele nad siis peavad musi tegema, niiet mitte keegi ei tea ega näe!! Väga lahe! Osad kohe surid samal õhtul!
Pärast seda tantsisime cambiot (ma arvan, et see kirjutatakse nii) ning lihtsalt kuulasime muusikat, tegime pilte ja naersime. Kõik oli super!
Tagasi hotelli tulime umbes kümne ajal jälle ning meie toas oli jälle pidžaamapidu. Seekord oli see lihtsalt niii naljakas! Tegime pilte! Ma läksin toas välja umbes paariks minutiks, et veel inimesi kutsuda kui nad tahavad ning no muidugi, tagasi tulles oli meie toast saanud prügimägi, sest poisid otsustasid vetsupaberit ühest toa otsast teise loopida. Ehk siis see nägi päris korralik välja. Peale selle üritasid nad Annast muumiat teha, mis oli päris naljakas.
Istusime, tegime nalju ja lihtsalt naersime. Kõik oli väga lahe. Lõpuks läksime magama nii umbes kella kolme-nelja ajal, sest kui kõik teised meie toast läinud olid jäime mina, Anna ja Anja veel rääkima jutustama. See oli lihtsalt super. Me saime niii lähedaseks. Ja siis Anja rääkis meile, miks ta juba veebruaris koju läheb ja kui kahju tal ikkagi on.
Reede!
Hommikul oli vaja vara ärgata, jälle. Arvasin, et olen kindlasti väsinud ja veidi tujust ära, sest sain nii vähe magada, aga efekt oli vastupidine. Ma olin nii üleval, jooksin ringi ja tegin nalja. Väga tore oli. Hommikul oli meil Trondheimi tuur, mis ei olnud mu jaoks just väga põnev ja piget pakkuv- olin kõike juba näinud. Samas sain pilte teha ja veel teistega rääkida. Kõik oli jällegi lihtsalt super!
Siis sõime lõunat ning pärast seda oli meie „peagrupil“ teemaks „Culture and values“.
Kui ma enne seda arvasin, et ma olen suhteliselt siiski ikka sama inimene ja muutunud ei ole, siis pärast seda grupiringi istusin maha ja avastasin, kui palju ma juba praegu siiski muutunud olen. See… see oli nii veider. Avastasin, kui palju ma kasvanud olen selle poole aastaga. Kõik mu mõtted, ideed, kõik on muutunud. Enne olin mõelnud, et noh jah, maailm on veidi teistsugune aga pärast seda grupiringi sain aru, et maailm on sama aga mina olen teistsugune. Mul ei ole kellegi teise prillid ees, ma ise olen teine inimene.
See mõte veidi hirmutas ind. Ma olin pigem kindel, et no ma ju ikka ei muutu, kuhu mul muutuda on? Arvasin kogu aeg, et olen oma muutumised enamikus juba läbinud ja jäängi selliseks, aga võta näpust.
Pärast seda gruppi oli lihtsalt veidi hirmutav mõelda mis saab, kui ma äkki olengi tagasi Eestis. Eesti ju ei muutu, mina muutun. Ja mis edasi?
Igatahes pärast seda gruppi rääkisime naersime lihtsalt Clement’iga. Jälle üks asi millega ma totaalselt mööda panin: ma arvasin, et minul ja Clementil ei ole väga midagi ühist (Clement on Prantsusmaalt). Arvasin, et noh… me lihtsalt ei klapi. Ja ma ei ole kunagi nii puusse pannud. Meil oli koos lihtsalt nii tore. Me oleme nagu kaks poolt kes lampi kuskilt teineteist leidsid. See on lihtsalt super tunne!!
Kuna meil väga palju aega ei olnud siis otsustasime, et lähme linna peale Anna, Diego ja Dormiga. Saime jälle veidi veelgi rohkem tuttavaks ja vaatasime lihtsalt Trondheimis ringi. Ei olnud midagi väga huvitavat, käisime lihtsalt jalutamas, teineteisega tutvumas, naermas ja nautimas seda suurepärast linna.
Kella viieks olime tagasi selles kohas, kus meil kõik tegevused toimusid. Seal siis oli meil „Peegelgrupp“ ehk siis rääkisime, mida me sellest päevast kasulikku saime, mis oli tore mis mitte nii tore. Kuidas läks mis toimus jne. Lihtsalt sõbralik jutuajamine. Super. Need on ühed asjad YFU juures, mida ma jään elu lõpuni mäletama- kuidas kõik on samas situatsioonis ja kuidas kõik on lihtsalt nii kokkuhoidvad. Ma armastan YFUt.
Pärast peegelgruppi saime õhtusööki. KANA!! See oli lihtsalt superhea. LIHTSALT superhea. Vapustav.
Siis oli meil õhtul sotsiaalprogramm, kus siis YFU Norra peasekretär Heidi käis rääkimas meiega, mis oli väga tore. Ta on lihtsalt super inimene ja see on nii armas, kui ta tuleb su juurde ja ütleb, et „mäletan sind piltidelt, kuidas sul läheb?“ Super.
Siis saime end YFU Norra vabatahtlikeks liikmeteks teha, mis oli väga tore. Ma olin peaaegu esimene, Dagrun oli vaid minust juba ette jõudnud, millest ei olnud kohe üldse kahju, sest tema oli ju see, kes keskaastaseminari korraldas. Dagrun on lihtslat super inimene.
Siis läks meil lahti tants ja trall, kuulasime muusikat, tantsisime jooksime ringi jaaniiedasi Tegime liiga lolle nalju ja kõik oli lihtsalt. SUPER!
Kuna mu hääl ei olnud väga hea sel õhtul, siis otsustasime õhtu pigem vaikselt enda toas veeta. Ehk siis kuulasime veidi muusikat, istusime ja rääkisime juttu (mina, Anna, Diego ja Rune). Kõik oli väga sõbralik ja tore. Kõik vahetusõpilased on lihtsalt. Lihtsalt nii supertoredad. Nii erinevad ja samas nii sarnased.
Magama läksime umbes kahe ajal?
Laupäev,
Hommikul saime magada, sest kuni lõunapausini oli meil vaba aeg, ning mina ja Anna (ja nagu pärast veel kuulsin, siis paljudki teised) ei käinud kell 8 hommikust söömas, vaid lihtsalt magasid. Lõuna oli kell 12. mina ärkasin umbes pool 11, käisin pesemas panin end valmis ja siis läksime Anna ja Kathiga sinna teise majja, kus meil oli söömine ja kõik muud tegevused. Seal sõime lõunat ning pärast lõunasööki läksime maalima. Ehk siis minu peagrupp maalis. Isver see oli nii lahe ja tore ja super! Maalisin kaks maali. Ühe jätsin sellele meie maaliringi juhendajale (Dagruni ema) kes oli lihtsalt nii tore. Usun, et ta on väga õnnelik selle üle, sest talle väga meeldis see. (Pildilt näete) Teise maali võtsin endaga kaasa ja ma ei kavatse ilma selleta Eestisse tagasi tulla, sest mingil veidral põhjusel ma lihtsalt niii sügavalt armastan seda maali. Pealtnäha ei mitte midagi erilist- sest ta on lihtsalt üleni must, aga ta on nii … Kuidagi.. ma ei oska seletada. Ta on lihtsalt minu ja ma olen nii õnnelik, et ma midagi sellist tegin. See on super.
Pärast maaliringi oli meil jälle vaba aeg. Tegelikult oleksime võinud minna ühte füüsikakeskusesse või füüsikamuuseumi vms, aga ma otsustasin, et ei hakka minema. Selle asemel läksime mina, Diego, Dorm ja Jesper šoppama! Ma sain omale kampsuni vaid 75NOKiga ja ma olen sellesse kampsunisse nii armunud!!!!! Ta on nii hea soe ja suur ja pehme ja.. ahhh..
Tagasi tulime kella viieks, sest meile öeldi, et saame siis süüa ning alles pärast sööki on meil need „peegelgrupid“. Siis aga saime teada, et tegelikult ei ole söök veeel valmis, niiet meil oli jällegi tund aega vaba aega. Selle aja veetsin Clementi ja teistega lihtsalt rääkides, naerdes ja maale vaadates.
Siis saime õhtusööki- tacosid. Nii naljakas oli, kuid Anna nägi, kuidas ma oma tacot noa ja kahvliga sõin. Ta lihtsalt naeris nii kõvasti, tema jaoks oli see nii veider. Pärast pidi ta ise ka seda noa ja kahvliga sööma, sest tal läks katki. Mul oli ka selles asjas auk sees (las ta jääb, kui te aru ei saanud).
Pärast õhtusööki istusime Clementiga ja rääkisime juttu. Ja siis oli väga naljakas, kui ta suht lambist mul käest võttis, vaatas mulle silma ja hakkas prantsuse keeles rääkima. Ma alguses ei saanud midagi aru, aga siis aju hakkas taipama. Ja nii mina ja Clement abiellusime. See oli nii naljakas! Sest 1) YFU reeglite kohaselt ei või abielluda (well, meie abielu on tgelikult lihtsalt tore nali) 2) Me abiellusime prantsuse keeles ja ma pidin vaid ütlema Oui 3) Clement andis mulle mu enda sõrmuse tagasi.
Terve ülejäänud õhtu tegime nalja sellega, et me oleme abielus ja elu on lihtsalt naljakas.
Kuna see oli ka meie viimane õhtu, siis peegelgruppides rääkisime pigem, kuidas meie jaoks kogu seminar läinud on, kuidas elu muidu on ja kuidas täpselt oma raha tagasi saame. Tore!
Siis oodati meid alla, kus põhimõtteliselt pandi muusika käima ja saime tantsida. Me reaalselt saime tantsida, kuni kõik kohad valutasid! Enne veel muidugi rääkisime ühe YFU Norra vabatahtlikuga, kes pidi ka tulema Trondheimi aga ajastus oli seminaril veidi vale, sest ta just käis Lõuna-Aafrikas ja abiellus (ta oli seal vahetusõpilane). Nii et tema oli see, kes õpetas meid IQl tantsima ja teda läbi Skype näha oli lihtsalt nii super ja tore ja.. super!
Ja siis oli veel 3 inimest, kellega sai individuaalselt rääkida. Mina käisin Lisaga rääkimas, kes on pärit Trondheimist ja kes käis USAs vahetusõpilaseks. Ta on lihtsalt super inimene ja me saame väga hästi läbi. Ta on.. lihtsalt nii tore ja lahe. Ma rääkisin temaga vaid umbes 25-30 minutit, mis oli lihtsalt.. kõigest. Kuidas mul läheb, mida ma arvan Norras, probleemidest väikestest jne. Super!
Siis tantsisime edasi. Mingiaeg lõpuks oli meil siis see lõpupidu nii-öelda. Ehk siis Dagrun rääkis, tänas kõiki juhte ja siis andis välja paar üllatusauhinda- näiteks Clement sai parima tantsija auhinna. Lihtsalt liiga naljakas.
Pärast selle lõpetamise lõppu oli kell pool üks, niiet meil oli aega veel vaid pool tundi, et tantsida. Ja selle aja kasutasime täiega. Meil oli nii tore!!!
Kui kell sai üks siis siiski pidime lõpetama ja minema tagasi hotelli. Seal oli meil aga plaanis jälle edasi veidi pidutseda või pigem lihtsalt koos olla ja istuda. Ehk siis kellelgi tuli geniaalne idee võtta kaasa pool sellest suurest koogist, mille keegi oli küpsetanud- muidugi võisime. Kuna seda muudmoodi ei saanud vedada, kui kilokotiga siis kilekotti me ta panime ja Clement sai selle siis hotelli võtta.
Hotellis istusime fuajees, sõime kooki, naersime, tegime massaaži, istusime ja lihtsalt olime koos. Kui kell oli kolm vist (või pool kolm) tulid äkki YFU vabatahtlikud tagasi (nad olid koristanud seda teist maja, kus meil tegevused toimusid) ning ütlesid, et me peame kõik minema magama, sest kell on palju. Magama läksid siiski meist vähesed. Mõned sakslased, prantslased, mina, Rain ja veel paar inimest istusime siis ja hakkasime juttu rääkima kuskil koridoris. See oli niii naljakas! Siiski inimesed vaikselt lendasid magama, kuni meid oli järel vaid viis ning siis tegime mingeid lolle lambanalju, mis olid väga toredad. Mina läksin lõpuks magama kell kuus. Ma isegi ei tea, kas Rain magama läks, sest ta pidi juba kell pool kaheksa minema lennujaama, niiet ma arvan, et ta oli üleval. Teda ei näe ma teda arvatavasti enne YESi. Veider.
pühapäev!!!!
Seda kõike kirjutades istun ma rongis ja sõidan jälle tagasi koju. mul on hea meel, et saan jälle koju aga samas on pühapäev olnud vist minu vahetusaasta kõige kurvem päev. Väga paljusid inimesi, keda täna kallistasin ei näe ma võib-olla enam mitte kunagi. Enamikku neist näen alles YESil, mis on 5 kuu pärast. Need kõik inimesed on mul südames. Ma ei suudaks kokku lugeda neid pisaraid, mis mu silmadest täna välja voolasid, sest neid oli kohutavalt palju. Miks ma nutsin? Ma ei tea. Mul oli kahju jätta hüvasti väga paljudega, keda ma reaalselt ei pruugi enam mitte kunagi näha. Või siis alles aastate pärast? Kes? Nagu näiteks Lily- USA tsikk, kes on lihtsalt väga tore! Ta elab päris Lõuna-Norras ja talle arvatavasti külla ma ei satu. Janic Kanadast, kes elab Tromsös. Yesile need kaks ei tule ja mul oli lihtsalt nii kahju. Niii kahju! Mehhiko tüdrukud (peale Anna, sest teda näen ma veel kindlasti).
Samas kui ma praegu istun siin rongis, siis kõige kurvem oli mul kindlasti hüvasti jätta Clementiga. Ma ei suuda seletada, kuidas või mis põhjusel me nii lähedasteks saime. See on midagi veidrat. Praegu on reaalselt ainuke asi, mida ma soovin lihtsalt temaga koos istuda ja naerda. Ma ei suuda uskuda, et näen teda jälle alles märtsis ja siis juba alles YESil ja edasi? Kes teab.
Clement tähendab mulle väga palju. Ma ei oleks mitte kunagi, mitte kunagi uskunud, et meist saavad nii head sõbrad sest ma tõesti arvasin, et me oleme nii erinevad. Miks ma nii mööda panin? Ma ei tea. Peale selle ei oska ma seletada, kuidas me oleme sarnased või… See kõik on lihtsalt veider. Me saime nii lähedaseks kuidagi täiesti juhuslikult ja täna kui ta pidi ära minema ja ma teda kallistasin ütles ta mulle midagi, mida ma ei unusta mitte kunagi ja mida ma lihtsalt ei saa siia kirjutada. Andke andeks. Clement on keegi, kellest ma ei taha mitte kunagi lahku minna. Ma elaks temaga koos kuni oma elu lõpuni. Ta kaevas end nende paari päevaga mulle nii sügavale südamesse ning ma tean, et ta tunneb samamoodi.
Praegu on mul kõik tunded segamini ja ma lihtsalt ei tea mida tunda või kuidas olla. Mul on kahju, et keskaastaseminar läbi on samas on mul hea meel, et ma sain nii paljusid nii hästi tundma ja et ma reaalselt sain sealt omale sõpru igaveseks. ning mul on lihtsalt nii hea meel, et ma lähen koju ja et homme näen jälle kõiki oma sõbrannasid, keda ma reaalselt igatsesin. See oli üks kõige veidramatest tunnetest terve IQ jooksul- ma igatsesin oma Norra sõpru ja ma tahtsin nendega koos koolis olla vahel. Mu Norra sõbrad on lihtsalt maailmaparimad.
Olge tublid,
-kista.
1 comment:
Nii pateetiline, et... poetasin ka pisara...
Post a Comment