Aga hommikul ärkasin, nii üksteist umbes või midagi sellist. Tegin omale mingi hommikusöögi ning vaatasin telekat. Birkiga õue ei pidanud minema, kuna Mona läks just.
Siis lugesin veidi ning koritstasin oma tuba. Tuba korras oli kõik kohe palju ilusam. Ema ja õde läksid linna käima, mina jäin koju ning tolmuimejatasin teise korruse üle. Võttis ikka korralikult aega, vähemalt pool tundi! See juhe on lihtsalt nii lühike, et ma pärast igat 5t minutit pidin jälle uue pistiku ostma või midagi. Väga veider. Aga lõpuks sain tehtud- oma toa jätsin viimaseks.
Siis istusin ja vaatasin telekat ja arvutiekraani. Ei teinud väga midagi tarka, kuni ema tagasi tuli. Emma oli juba vanaema juurde läinud- sinna läksime pärast õhtust sööma.
Kella nelja ajal läksin Birkiga välja jalutama. See oli ka paras katsumus, sest meile tuli vastu mingi koer ilma omanikuta.
Issand kallid koeraomanikud, palun hoidke oma koeri kinni. Te ei ole ainukesed, kes neid jalutada tahavad. Mis värk on? Kui teie koer tüli ei taha kiskuda siis uskuge mind, MINU OMA TAHAB! Ja mind ta ei kuula kui ma ta peale täiest kõrist karjun kui ta teist koera näeb. Hoidke nad lihtsalt ketis. Või vähemalt- olge ise kaasas kui koera välja lasete. Ei ole nii raske ju?
Niisiis vedasin ma peaaegu Birki, et teisest koerast eemale saada. See oli päris raske, sest ta punnis niii kõvasti vastu, et ma oleks vähemalt 50 korda selili lennanud- libe oli ka veel peale kõige.
Lõpuks saime metsa varjule. Kuigi pärast tänast õhtust kahtlen, et mets mu jaoks enam "varjuline" paik on.
Igatahes kui koju tulin vahetasin kähku riided ja läksime vanaema juurde. Läksime soome kelguga. Ma polnud seal ees päris hea mitu aastat istunud, niiet see oli jälle naljakas. Lapsepõlv tuli meelde, kui vanaema Ilse juures ikka mäest alla kelgutasime nendega. Naljakas.
Igatahes vanaema juures sõime õhtust ja jõime kohvi ja sõime šokolaadi ja pähkleid. Siis algas see laste-TV ning ma lugesin mingeid Norra ajakirju ja pärast magain veidikese, kuni Emma mind üles äratas, sest ta ei suutnud Mario't mängida oma iPadis ja tahtis, et ma aitaks. Niis me siis istusime tund aega ja mängisime kordamööda. Päris naljakas oli.
Siis algas Norra eurovisiooniloo valimine. OHJUUUDAS!! Palun Eesti, ma loodan, et teil on ikka normaalsed lood. Norra omad on lihtsalt kohutavad! (lisan lõppu 3 lugu, mis said edasi Norra-finaali). Mitte ühtegi head lugu, lihtsalt õudne!!!
Igatahes suht kuulasin lugusid vaid poole kõrvaga, sest nad olid kohutavad, ei midagi huvitavat. Peale selle pidin Emmat aitama, et ta saaks oma Mario leveli tehtud. Väga äge oli!
Mingiaeg arutasime mitu korda on Norra eurovisiooni võitnud ja millal Norras naised valima võisid.
Siis vaatasime hääletamise, mis oli kohe masendav (lood leiate lõpust!!)
Pärast häletamist vaatasid ema ja vanaema veel mingit saadet ning ma siis mängisin iPadis mingit ahviloopimismängu, kus ma haige winner olen. Ma nii pro lihtsalt. Mis siis, et pea-ees lendasin poriloiku koguaeg!
Lõpuks oli kell umbes veerand 11 või midagi ning astusime vanaema majast välja. Mona oleks peaaegu soome kelgu maha unustanud, aga saime kaasa. Ja siis..
Jalutasime kuni jõudsime metsatukani. Ma veel küsisin, et kas siin põtru ka võib olla? Mona vaatas korra metsa ja ütles, et ei, praegu ei paista. Jalutasime siis edasi kuni jõudsime sirgele kõnniteele autotee ääres. Mina rahulikult kõnnin kui Mona mu äkki peatab ja näitab näpuga- meist 5m kaugusel on see sama emane põder, kes paar päeva tagasi meil peaaegu tagaaias söömas käis. Ja kui ma siis arvasin, et ta oli suur siis nüüd , NIII LÄHEDALT vaadates tundus ta vähemalt 10x suurem! No ausalt, ta oli reaalselt hobusest veidi suurem, ja ma ei liialda! ME siis taganesime täiega aeglaselt ja otsusimesime üle autotee minna. Seal ääres ühe maja rõdul oli üks mees, kes ütles et "jah, minge mööda, ta ei tee midagi". Hakkasime siis vaikselt liikma (juba olled veidi kaugemal, ehk üle autotee) kui see põder ÄKKI kaks meetrit lähemale astus. Jah- keerasime otsa ringi, ma istusin kelgule ning kelgutasime sealt minema, võttes pikema tee koju. See oli ausalt lihtsalt nii õudne! Selle emase põdra kõrval oli veel tema see põdralaps, kes oli päris suur juba. Aga see emane ise oli rase.
See oli ausalt kõige õudsem hetk mis ma elusees läbinud olen. Seista põdrast 5m kaugusel ja talle lihtsalt silma vaadat. EI AITÄH! Enam ei kordaks.
Tulime koju, ise naersime, sest samas oli see kogu situatsioon piisavalt komöödiline. Ja siis mu ema luges mingit artiklit ja saime teada, et tegelikult ei ole soovitatav seista põdrast alla 50m kaugusel, eriti veel, kui seal on emane oma lapsega. NO TERE TALV! Ma seisin vaevu 5m kaugusel. Ausalt, see oli õudne.
Samas on päris loll põdra eest ära joosta. Peaks lihtsalt seisma jääma ja end mitte liigutama, sest siis nad kaotavad huvi. Muidugi me mõlemad teadsime seda, aga kui sa ikka reaalselt näed põtra väga äkiliselt 2m sinu poole liikumas siis ei ole midagi muud kui lihtsalt mine mine mine!!!
Mina enam talvel metsa ei lähe, ausalt! Liiga õudne.
IGatahes jõudsime rahulikult koju jarohkem põtru meie teele ei jäänud. Õnneks!
Allpool siis laulud kolmes esinejast, kes täna edasi said:
Reidun Sæther- High on love
(eriti sitt lugu minu arust. Täiesti mõttetu poplugu mida Balkani ps. igal aastal Eurovisioonile toodab.)
The Carburetors- Don't touch the flame
(Ainuke lugu, mis ei olnud mõttetu Eurovisioonimula. Samas- Eurovisioonil ta siiski läbi ei lööks)
Nora Foss Al-Jabri- Somewhere Beautiful
(minu arust täiest mõttetu euromula jälle. Ei midagi erilist)
Olge tublid ja valige Eurovisioonile hea lugu, et Eesti Norrat ikka võidaks!!
-kista.
No comments:
Post a Comment