Vahetusõpilase elu on kohutavalt raske,

Eile, kui me sõbrannadega grillisime Paradisbuktas (rannas siit natuke 4 min kõndida minu juurest) oli küll selline tunne, et miks ma üldse peaksin Eestisse tagasi tulema? Tuleks lihtsalt siia elama. Oleks nendega koos nende viimase aasta koolis ja siis, kui nad ka kõik oma teed lähevad läheksin ise ka. Lihtsalt ei taha minna. Tahan jääda siia. Ma ei oska teile seletada seda tunnet, sest tegelikult ju tahan oma Eesti sõpru ja perekonda ja kõiki ka näha. Samas ma tunnen, et mu vahetusaasta päriselt algas alles siis, kui ma keelt oskasin ja see oli ju alles pool aastat tagasi? Miks ta siis juba läbi on?
Aga eile oli mul väga tore päev. Lugege edasi...:

Bigger, longer, uncut- keskaastaseminar

See oli super. Ma igatsen kõiki. Ma armastan kõiki ja neid tundeid, mis mind praegu valdavad on võimatu kirjeldada. See on midagi, mida vaid teised vahetusõpilased teavad. Ma olen nutnud ämbritäites pisaraid ja neil ei ole lõppu. Miks? Sest nägin nii mõndagi inimest arvatavasti viimast korda.. elus! Sellest on üdini kahju.
Samas olen ma õnnelik, et ma sain veelgi paremini teada nii paljusid inimesi. Kõige õnnelikum olen ma seepärast, et ma abiellusin (jah, see on vaid nali loomulikult, aga loe see pikk postitus läbi ja saad aru)
Soovitan juua kakaod ja süüa paar küpsist, kui seda pikka kirjutist lugema hakkad. Võta omale tekk ümber ja käi enne vetsus.
Naudi.
Pildid tulevad hiljem