Okei, hommik læks væga kiiresti ja hullult ja køik oli lihtsalt nii ebamææraselt ebareaalne.
Aga lennukile ma sain ja køigiga sai håvasti jæetud (ahjaa, harjuge mu uute tæhtedega æra, sest ma ei viitsi neid kogu aeg vahetama hakata)
LEnnukis oli tsill. Naersime ja panime Rainiga niisama tåhja-tæhja. MINANÆGINNORRATENNEKUIRAIN!!! JAH
Lennujaamas alguses oli nagu WTF kus YFUkas on, aga siis læksime teisele poole ja seal ta oli. Saime siis prantslaste ja mehhiklastega tuttavaks ja siis oli nagu "laid back chill".
Mingiaeg øeldi et "okei, læhme bussile ja Hønefossi" ja siis tuli vælja, et bussis jææb nagu kolm kohta puudu nii et mina, Rain ja kaks norra YFUkat jæime siis lennujaama, kuhu meile tuli åks auto jærele.
Lennujaamas passisime tund aega. Saime pitsat, våi noh mina ei suutnud seda sååa sest mul oli lihtsalt nii halb olla ja køik kæis ringi ja ma olin ikka veel nii nærvis, et ma suutsin vaid vett juua.
Kuidagi ønnestus mul siiski klaas æra løhkuda, aga sellest polnud midagi, anti uus klaas ja pandi veeel vett tæis kaah :)
Siis tuli auto, niiet istusime siis autosse ja alustasime søitu Hønefossi poole, kus meil siis on kolmepæevane laager.
Søitsime umbes tund aega.. me Rainiga tagaistmel panime omasid teemasid ja siis vaatasime aknast vælja nagu lollakad. Tæiega naljakas on siin see, et kui autoga søita siis kørvad læhevad kogu aeg lukku ja siis on nagu "ou mis toimub". Løpuks jøudsime laagripaika.
Køik on lihtsalt nii toredad ja tsillid ja kohe hakkasime ræækima. Mingit laulu øpetati meile ka, ehk siis umbes "pea, ålad, kneeotooookneeotoo". Suures saalis kæis samal ajal mingi muu mæng, niiet løpuks kutsuti mind sinna sisse. Øeldi, et nad hakkavad køik korraga karjuma ja ma pean aru saama, kes køige køvemini siis karjub. Ei saanud aru. Aga siis mæng sai læbi ja mingi kutt veel seletas midagi ja keegi vøttis nagu seljatagant åmber kaela kinni mult. Ma ei saanud midagi aru, ma nii væsinud ja siis løpuks vaatasin ja nagu MARTIN.. MARTIN ON SIIN!! Dardan ju åtles mulle, et Martin on kuskil mujal ja et ta ei tule ja siis ma møtlesin et "oh ma ei næegi teda" aga ta on pæris siin ja see on lihtsalt niii veider.
Igatahes siis jaotati meid tubadesse. Olen åhes toas åhe Mehhiko tådruku Anaga, kes on hullult tore ka.
Just løpetasin skaibikøne Jueri ja Stenlyga. Nååd ootab mind voodi. hea hea hea.
Ehk hommikul on mulle jubakohale jøudnud, kus ma olen ja mida ma teen.
Aga lugemiseni-kirjutamiseni!
-kista.
Wednesday, August 10, 2011
Tuesday, August 9, 2011
Homme
Täna hommikul lihtsalt ei tahtnud silmi lahti teha. Kõik tundus nii ebareaalne. Mõelda endamisi et "homme, kista sa lähed HOMME minema. AASTAKS!" lihtsalt nii ulmeline.
Ma olen kaks aastat oodanud seda hetke et lõpuks saaks ise pakkida ja lennukile minna ja Eestiga hüvasti jätta ja nüüd on ta lõpuks käes. Vaid mõned tunnid veel, sest 24h pärast istun ma lennukil ja lendan Oslo poole. Väga veider.
Pakkisin ka täna. Tegelikult üldse ei tea, mida võtta ja mida jätta. Kuidas sa pakid nagu terveks aastaks asju kaasa? Niii veider.
Ärasaatmispeod on mul ära olnud, Tartus sõpradega ja Avinurmes sõpradega ja sugulastega Avinurmes ja täna siis veel viimane parimate sõpradega ja ikka Avinurmes. Tuleb vist väga hull.
Ma üldse ei taha homset päeva tegelikult. Tahaks nii, et kolmapäv jääb vahelt ära ja tuleb kohe see koht, kus ma olen Norras. Ei taha nagu inimestega hüvasti jätta või.. Ei kujuta üldse ette, mis lennujaamas saama hakkab. Ei taha mõelda ka selle peale. Loodan, et kohver on ilusti 20kg all ja ei ole mingit jama sellega.
Igatahes see jääb minu viimaseks postituseks Eestis ja uuesti kirjutan siis kui juba Norras olen. Ei tea, kas seal laagris saan kirjutada, aga kodus lõpuks ikka.
Homme lendan siis Oslo ja seal tulevad mingid YFUkad vastu, edasi aastaalguslaagrisse, mis toimub Oslost natuke väljaspool ja see kestab vist kuni laupäevani, sest mu vahetuspere ütles mulle, et nad tulevad mulle Laupäeval Trondheimi vastu. Või noh tegelikult tuleb ainult mu sealne paps. Niiet laupäeval lendan Oslost Trondheimi.
Aga kirjutamiseni-lugemiseni siis. Hoidke sel siin ikka silm peal ja kohtun teie kõigiga uuesti 2012 :)
Take care,
kista.
Ma olen kaks aastat oodanud seda hetke et lõpuks saaks ise pakkida ja lennukile minna ja Eestiga hüvasti jätta ja nüüd on ta lõpuks käes. Vaid mõned tunnid veel, sest 24h pärast istun ma lennukil ja lendan Oslo poole. Väga veider.
Pakkisin ka täna. Tegelikult üldse ei tea, mida võtta ja mida jätta. Kuidas sa pakid nagu terveks aastaks asju kaasa? Niii veider.
Ärasaatmispeod on mul ära olnud, Tartus sõpradega ja Avinurmes sõpradega ja sugulastega Avinurmes ja täna siis veel viimane parimate sõpradega ja ikka Avinurmes. Tuleb vist väga hull.
Ma üldse ei taha homset päeva tegelikult. Tahaks nii, et kolmapäv jääb vahelt ära ja tuleb kohe see koht, kus ma olen Norras. Ei taha nagu inimestega hüvasti jätta või.. Ei kujuta üldse ette, mis lennujaamas saama hakkab. Ei taha mõelda ka selle peale. Loodan, et kohver on ilusti 20kg all ja ei ole mingit jama sellega.
Igatahes see jääb minu viimaseks postituseks Eestis ja uuesti kirjutan siis kui juba Norras olen. Ei tea, kas seal laagris saan kirjutada, aga kodus lõpuks ikka.
Homme lendan siis Oslo ja seal tulevad mingid YFUkad vastu, edasi aastaalguslaagrisse, mis toimub Oslost natuke väljaspool ja see kestab vist kuni laupäevani, sest mu vahetuspere ütles mulle, et nad tulevad mulle Laupäeval Trondheimi vastu. Või noh tegelikult tuleb ainult mu sealne paps. Niiet laupäeval lendan Oslost Trondheimi.
Aga kirjutamiseni-lugemiseni siis. Hoidke sel siin ikka silm peal ja kohtun teie kõigiga uuesti 2012 :)
Take care,
kista.
Wednesday, July 13, 2011
ELO
Ma ärkasin pühapäeva hommikul ja ma ei suutnud uskuda, et ELO ongi lõpuks käes. Kujutate ette, et te olete midagi oodanud KAKS AASTAT ja siis see on lõpuks käes ja te REAALSELT lähete sinna ja sa liigud jälle nelikümmendtuhat korda lähemale oma lõppeesmärgile ja suurimale unistusele. Terve see hommik oli minu jaoks täielik müsteerium. Ma jooksin mööda maja, et saada kohvrisse kõik mida mul on vaja nii ELOl kui hiljem Tartus ja see oli ulme. Päris paljud asjad jäid ikkagi maha.
Aga igatahes lõpuks hakkasime minema ja kurtnasse jõudsime kell pool kolm. Alguses paps tahtis meid vembu-tembumaale viia, aga see polnud õige koht nii et jõudsime siis pool kolm. Siis vaatasime seal ringi, mina lugesin veel raamatut ja lõpuks kell neli olid siis avasõnad.
Jagati ka YFU vahetusõdede/vendade märke neile, kes on olnud või on praegu vahetusõed/vennad. Yay ma sain ka üfe, väga tšill.
Siis oli meil oma gruppidesse jaotamine ja kultuur I, ehk siis meil, Skandinaavial, oli ruum keldris kus oli hea jahe ja meil oli väga tore koos! Alguses tutvusime üldse, sest kõik ei teadnudki veel üksteist. Aga gruppides rääkisime kultuurišokist ja kuidas sellega toime tulla, mida peaks tegema ja mida mitte, "jäämägedest" ehk siis kultuuri iseärasustest ja kõigest sellest muust, mis vahetusaastaga kaasa tuleb. Vahepeal saime süüa ja jälle tutvusi aretada. Ja siis hakkasid mängud, mille käigus sai teisi katsuda ja samal ajal ja nendega tuttavaks saada.. ehk siis meid pandi järjest näiteks pikali ja pidime saama tähestikulisse järjekorda ja selleks pidime teistest üle veeretama end. Ja Sendimängu mängisime ka. Ühesõnaga väga väga palju nalja ja seda kõike ühe õhtuga.
Kui kell 00:00 pidi oma tubades olema siis mina olin küll juba lihtsalt nii väsinud, et kui öörahu oli 01:00 siis mina juba magasin suht enam-vähem. Kogu ELO võttis tegelikult lihtsalt nii läbi.
Hommikul oli äratus ja hommikuvõimlemine. WIN
Pärast seda sai süüa ja siis jälle gruppidesse ja meile räägiti koduigatsusest ja kommunikatsioonist.
Siis mängisime toredat mängu, al? Ning pärast lõunat tuli selline liikumine. pandi meid aga jälle (suurematesse seekord) gruppidesse ja hakkasime kolme koha vahet käima: YFU reeglid, case'id ja peres elamine. Peres elamise ajal joonistasime Jüriga Härri Potteri ja see oli lihtsalt liiga naljakas.
Siis saime jälle oma gruppidesse ja kirjutasime keskaasta kirja ning rääkisime, mida peaks kaasa võtma ja mida ei peaks.
Pärast õhtusööki algas "õhtune meelelahutusprogramm" ja see oli lihtsalt ülim. Ma pole ammu niii palju lihtsalt naernud. Ühesõnaga meile anti laused, mida pidi oma näidenditest kasutama ja mida rohkem näidendit seostati YFUga seda naljakam see oli.
Meie saime kolm põrsakest ja näidendi idee ja teostus ja kõik lihtsalt hakkas kohe algusest peale jooksma ja meil oli üliäge grupp ka! :) Väga nalja sai.. lihtsalt, kõik näidendid olid nii naljakad ja ägedad..
kell 01:00 oli jällegi öörahu ja siis sadas vihma ning lõi äikest.
Ja oligi käes viimane päev. Äratati meid jällegi ruupuriga kell kolmveerand üheksa ja kamandati taaskord alla hommikuvõimlemisele. Õppisime reivima.
Siis oli ELO kokkuvõte gruppides ja iseendale kirja kirjutamine. Väga nalja sai, ma nii ootan juba nende kirjade kättesaamist. (aga see juhtub alles aasta pärast). Siis räägiti meile veel kindlustusest, et mida see katab mda mitte ja veel reisikorraldusest, ehk kuidas lennujaamas hakkama saada.
Hiljem veel piiridest vahetusaastal ja vabatahtlikkusest. Pärast kiiret lõunat (ja ühtlasi ka viimast ühist sööki) oli meil siis Lõpetamine. Laulsime "Ta lendab mesipuu poole" ja tagasitulles kavatseme teha YFU koori, jällegi. Millalgi on see juba eksisteerinud, aga küll ta nüüd uuesti eksisteerima hakkab. Väga äge igatahes.
Siis pakkisime asjad ja kojuminek.
Kogu ELO igatahes oli nii tore ja äge ja vahva ja kasulik, et ma ei suuda lihtsalt teile selgeks seda teha. See on midagi, mida peab ise läbi kogema, täpselt nagu vahetusaasta. Kõik need inside-joke'id ja need inimesed ja uued teadmised. Kõik see kokku ja ongi ELO.
Aitäh!
-kista.
Aga igatahes lõpuks hakkasime minema ja kurtnasse jõudsime kell pool kolm. Alguses paps tahtis meid vembu-tembumaale viia, aga see polnud õige koht nii et jõudsime siis pool kolm. Siis vaatasime seal ringi, mina lugesin veel raamatut ja lõpuks kell neli olid siis avasõnad.
Jagati ka YFU vahetusõdede/vendade märke neile, kes on olnud või on praegu vahetusõed/vennad. Yay ma sain ka üfe, väga tšill.
Siis oli meil oma gruppidesse jaotamine ja kultuur I, ehk siis meil, Skandinaavial, oli ruum keldris kus oli hea jahe ja meil oli väga tore koos! Alguses tutvusime üldse, sest kõik ei teadnudki veel üksteist. Aga gruppides rääkisime kultuurišokist ja kuidas sellega toime tulla, mida peaks tegema ja mida mitte, "jäämägedest" ehk siis kultuuri iseärasustest ja kõigest sellest muust, mis vahetusaastaga kaasa tuleb. Vahepeal saime süüa ja jälle tutvusi aretada. Ja siis hakkasid mängud, mille käigus sai teisi katsuda ja samal ajal ja nendega tuttavaks saada.. ehk siis meid pandi järjest näiteks pikali ja pidime saama tähestikulisse järjekorda ja selleks pidime teistest üle veeretama end. Ja Sendimängu mängisime ka. Ühesõnaga väga väga palju nalja ja seda kõike ühe õhtuga.
Kui kell 00:00 pidi oma tubades olema siis mina olin küll juba lihtsalt nii väsinud, et kui öörahu oli 01:00 siis mina juba magasin suht enam-vähem. Kogu ELO võttis tegelikult lihtsalt nii läbi.
Hommikul oli äratus ja hommikuvõimlemine. WIN
Pärast seda sai süüa ja siis jälle gruppidesse ja meile räägiti koduigatsusest ja kommunikatsioonist.
Siis mängisime toredat mängu, al? Ning pärast lõunat tuli selline liikumine. pandi meid aga jälle (suurematesse seekord) gruppidesse ja hakkasime kolme koha vahet käima: YFU reeglid, case'id ja peres elamine. Peres elamise ajal joonistasime Jüriga Härri Potteri ja see oli lihtsalt liiga naljakas.
Siis saime jälle oma gruppidesse ja kirjutasime keskaasta kirja ning rääkisime, mida peaks kaasa võtma ja mida ei peaks.
Pärast õhtusööki algas "õhtune meelelahutusprogramm" ja see oli lihtsalt ülim. Ma pole ammu niii palju lihtsalt naernud. Ühesõnaga meile anti laused, mida pidi oma näidenditest kasutama ja mida rohkem näidendit seostati YFUga seda naljakam see oli.
Meie saime kolm põrsakest ja näidendi idee ja teostus ja kõik lihtsalt hakkas kohe algusest peale jooksma ja meil oli üliäge grupp ka! :) Väga nalja sai.. lihtsalt, kõik näidendid olid nii naljakad ja ägedad..
kell 01:00 oli jällegi öörahu ja siis sadas vihma ning lõi äikest.
Ja oligi käes viimane päev. Äratati meid jällegi ruupuriga kell kolmveerand üheksa ja kamandati taaskord alla hommikuvõimlemisele. Õppisime reivima.
Siis oli ELO kokkuvõte gruppides ja iseendale kirja kirjutamine. Väga nalja sai, ma nii ootan juba nende kirjade kättesaamist. (aga see juhtub alles aasta pärast). Siis räägiti meile veel kindlustusest, et mida see katab mda mitte ja veel reisikorraldusest, ehk kuidas lennujaamas hakkama saada.
Hiljem veel piiridest vahetusaastal ja vabatahtlikkusest. Pärast kiiret lõunat (ja ühtlasi ka viimast ühist sööki) oli meil siis Lõpetamine. Laulsime "Ta lendab mesipuu poole" ja tagasitulles kavatseme teha YFU koori, jällegi. Millalgi on see juba eksisteerinud, aga küll ta nüüd uuesti eksisteerima hakkab. Väga äge igatahes.
Siis pakkisime asjad ja kojuminek.
Kogu ELO igatahes oli nii tore ja äge ja vahva ja kasulik, et ma ei suuda lihtsalt teile selgeks seda teha. See on midagi, mida peab ise läbi kogema, täpselt nagu vahetusaasta. Kõik need inside-joke'id ja need inimesed ja uued teadmised. Kõik see kokku ja ongi ELO.
Aitäh!
-kista.
Thursday, July 7, 2011
mõned päevad ELOni.. JA MUL ON PERE!
Nii, täna just sain siis YFUlt kirja, et mul on pere. Ma teadsin juba paar päeva varem, aga nüüd tean ma teile ka rääkida nendest natuke.
Elama hakkasin siis keskel, linnas nimega Steinkjer. Mul on isa Gunnar, ema Mona ja väiksem õde Emma Linnea (nendega hakkan ma koos elama). Muidu on mul veel kaks venda Magnus ja Kristoffer, aga nemad elavad juba oma tüdruksõpradega Oslos. Ja siis on mul veel teine õde Erika, kes käib Trondheimi ülikoolis, ehk siis elab ka seal. Aga see on suhteliselt lähedal. Vist.
Igatahes, kooliks on mul Steinkjer videgående skole.
Mis siis veel... talvel ja kevadel käivad nad Rootsis suusatamas, sest Gunnar on Rootsist pärit ja tal on seal kuskil mingi suure suusakeskuse mäe all mäemajake.
Mona on pärit Tromsøst ja kirjutas mulle, et nad tahaksid kindlasti minuga minna virmalisi vaatama. Minu arust on see lihtsalt epic awesomeness.
Elama hakkasin siis keskel, linnas nimega Steinkjer. Mul on isa Gunnar, ema Mona ja väiksem õde Emma Linnea (nendega hakkan ma koos elama). Muidu on mul veel kaks venda Magnus ja Kristoffer, aga nemad elavad juba oma tüdruksõpradega Oslos. Ja siis on mul veel teine õde Erika, kes käib Trondheimi ülikoolis, ehk siis elab ka seal. Aga see on suhteliselt lähedal. Vist.
Igatahes, kooliks on mul Steinkjer videgående skole.
Mis siis veel... talvel ja kevadel käivad nad Rootsis suusatamas, sest Gunnar on Rootsist pärit ja tal on seal kuskil mingi suure suusakeskuse mäe all mäemajake.
Mona on pärit Tromsøst ja kirjutas mulle, et nad tahaksid kindlasti minuga minna virmalisi vaatama. Minu arust on see lihtsalt epic awesomeness.
Igatahes kui ma kohale jõuan on mul kindlasti veel palju rohkem teile kirjutada, aga praegu olen ma lihtsalt kirjeldamatult õnnelik.
ELO on siis mõne päeva pärast. täpsemalt kolme, pühapäeval hakkab. Ma ei suuda enam ära oodata, see on lihtsalt nii lahe, et see lõpuks ongi käes. Ma olen kaks aastat oodanud ju seda, et lõpuks saaks ELOle ja siis saaks kõigiga tuttavaks ja..
Ma olen praegu lihtsalt nii õnnelik, et mu suurim hetkeunistus on tõesti täitumas ja ma olen lihtsalt südamest tänulik kõigile, kes on mind selle poole aidanud või täpsemalt veel aitamas. Te ei kujuta ise ettegi, mida te minu jaoks teete ja ma olen igavesti teile tänulik.
- kista.
Wednesday, June 15, 2011
55 päeva minekuni...
ei ma ei hakka umbes iga päev siia postitusi tegema a'la 45 päeva jäänud, 44 päeva jäänud, 43 päeva jäänud.. 10 päeva jäänud.... 2 päeva jäänud.
mul lihtsalt tulid täna nii paljud mõtted pähe, kui ma Tartust välja kolisin. kõigepealt see, et ma päriselt kavatsengi aastaks ära minna. appi kui jube! ma reaalselt võtan oma 20 + 8 kilo asju ja lendan aastaks minema ja jätan kõik oma senise elu siia seljataha. õudne.
ja siis ma hakkasin mõtlema et äkki ma ikkagi ei taha minna ja äkki see kõik oli üks väga vale otsus ja äkki ma ei saa hakkama ja ma tahan üldse poolepealt tagasi tulla. ja siis ma mõtlesin et "kamoon kista, sa oled kista.. sa saad kõigega hakkama kui tahad!" ja ma päriselt tahan.
praegu olen nende kahe staadiumi vahepeal. ma nagu väga ootan juba 10. augustit samas ma väga väga kardan seda kuupäeva (sest ma tean mis konditsioonis ma lennukil viibides olen. loodame, et stjuardess ei tule küsima kas kõik on korras.. või. toob vett või midagi) aga samas ikkagi nii tahan, et see juba käes oleks.
üldse on kõik väga segane praegu. ja peale selle, mida teevad need, kes maha jäävad ja peavad vaatama, kuidas mina ära lähen?
aga ma praegu enam ei mõtle sellele.
mul lihtsalt tulid täna nii paljud mõtted pähe, kui ma Tartust välja kolisin. kõigepealt see, et ma päriselt kavatsengi aastaks ära minna. appi kui jube! ma reaalselt võtan oma 20 + 8 kilo asju ja lendan aastaks minema ja jätan kõik oma senise elu siia seljataha. õudne.
ja siis ma hakkasin mõtlema et äkki ma ikkagi ei taha minna ja äkki see kõik oli üks väga vale otsus ja äkki ma ei saa hakkama ja ma tahan üldse poolepealt tagasi tulla. ja siis ma mõtlesin et "kamoon kista, sa oled kista.. sa saad kõigega hakkama kui tahad!" ja ma päriselt tahan.
praegu olen nende kahe staadiumi vahepeal. ma nagu väga ootan juba 10. augustit samas ma väga väga kardan seda kuupäeva (sest ma tean mis konditsioonis ma lennukil viibides olen. loodame, et stjuardess ei tule küsima kas kõik on korras.. või. toob vett või midagi) aga samas ikkagi nii tahan, et see juba käes oleks.
üldse on kõik väga segane praegu. ja peale selle, mida teevad need, kes maha jäävad ja peavad vaatama, kuidas mina ära lähen?
aga ma praegu enam ei mõtle sellele.
mõtlen sellele, et ELO on 25 päeva pärast ja see on lihtsalt niii mega-super-hüper-äge! ja ma niii ootan seda juba. tahan juba kõigiga tutttavaks saada, kes lähevad! ja nendega, kes on käinud ja. okei,
oli tore.
-kista.
Saturday, May 28, 2011
infopakk!
okei, ma olin so excited kui ma esimese infopaki sain, ja kui paps mulle ükspäev skype's ütles, et mulle tuli YFUst kiri siis oli ma we we so excited, ehk siis nagu kolm korda rohkem excited kui esimese infopaki üle!
okei, mis seal sees siis oli..
selline lühitutvustus Norrast (umbes et millised enam-vähem inimesed on, mingit traditsioonid ja kombed ja muu natuke üldisem ja vajalik stuff) ja siis world traveler handbook, ehk siis mida kaasa võtta, mida oodata, kuidas käituda ja kõik see.
okei, mis seal sees siis oli..
selline lühitutvustus Norrast (umbes et millised enam-vähem inimesed on, mingit traditsioonid ja kombed ja muu natuke üldisem ja vajalik stuff) ja siis world traveler handbook, ehk siis mida kaasa võtta, mida oodata, kuidas käituda ja kõik see.
kujutate ette, et ainult 73 päeva veel. nagu kuidas see juhtus minuga? täiesti ulme minu jaoks siiski.. ja siis ma kogu aeg mõtlen et pmts 2 kuud veel Eestis ja siis ma olen nii kurb kui ma mõtlema pean, et ma ikkagi ära lähen. samas ma niii ootan juba, et saaks minna ja reaalselt minna ja olla seal ja..
mul on nii palju tundeid, et ma ei suuda neid kõiki väljendada..
-kista.
Sunday, February 20, 2011
Algus..
Nii, blogi sai mul valmis. Hetkel veel kinnine, päris avatuks teen selle nii paar kuud enne minekut!
Mina olen siis Krista, ja kavatsen minna YFUga vahetusõpilaseks NORRA! Miks Norra? Sest tunnen, et Norra on just see minu riik. Sest Norra keel on nii huvitav ja ma tahan seda osata. Norra ka seepärast, et ma ei tea hetkel Norras pea mitte midagi, aga ma tahan teada kõike!
Raha maksab see ettevõtmine palju, kohe väga palju. Aga loodan, et sponsorite ja eelkõige oma vanemate toel saan selle raha kokku ja võin augustis lennukile istuda ja Norra poole lendu alustada.
Kas ma kardan? Jah kardan küll. Eelkõige seda, et kuidas ma suudan oma kõik semud lihtsalt aastaks maha jätta? Mul on praegu kurb juba kaks nädalat ilma nendeta. Aga ma usun, et ma saan hakkama ja kõik laabub kenasti.
kirjutamiseni,
kista.
Mina olen siis Krista, ja kavatsen minna YFUga vahetusõpilaseks NORRA! Miks Norra? Sest tunnen, et Norra on just see minu riik. Sest Norra keel on nii huvitav ja ma tahan seda osata. Norra ka seepärast, et ma ei tea hetkel Norras pea mitte midagi, aga ma tahan teada kõike!
Raha maksab see ettevõtmine palju, kohe väga palju. Aga loodan, et sponsorite ja eelkõige oma vanemate toel saan selle raha kokku ja võin augustis lennukile istuda ja Norra poole lendu alustada.
Kas ma kardan? Jah kardan küll. Eelkõige seda, et kuidas ma suudan oma kõik semud lihtsalt aastaks maha jätta? Mul on praegu kurb juba kaks nädalat ilma nendeta. Aga ma usun, et ma saan hakkama ja kõik laabub kenasti.
kirjutamiseni,
kista.
Subscribe to:
Posts (Atom)