viimased päevad Norras.

mida ma siis teinud olen? mis plaanid mul veel selleks kõige viimaseks päevaks on ja kuidas ma end üldse tunnen?Hästi ausaltöeldes. Või vahel mitte hästi. Vahel mõtlen, et kõik on korrast ära aga siis on jälle korras. Vahel ma tahan pakkida ja vahel tahaks kõik asjad mööda tuba laiali visata ja Eestimaale tulla vaid oma kaamera ja läpakaga. Ja siis tahan jälle edasi pakkida Ma ei tea mida tunda. Kuidas olla. Kuhu istuda ja asutda.
Aga mida ma siis viimased neli päeva teinud olen?

Pühapäeval võtsin rahulikult. Hommikupoole ei teinud midagi tarka, käisin pesemas ja tsillisin. Õhtust sõime vanaema juures. Enne seda käisime rannas. Ehk istusime fjordi ääres kivi peal ja võtsime päikest. Ja siis hakkas äkki vihma sadama. jooksime siis vanaema juurde tuppa ja seal sõime. Siis väntasin rattaga koju, et riided vahetada ja siis juba edasi sõitsin rattaga linna, et sõbrannadega kinno minna.
niii me siis käisime veel kinos. "Snow White and the Huntsman"'i vaatamas. Superhea film oli. Mulle nii meeldis. Samas olen kuulnud, et osadele ei meeldinud üldse. Ta oli kuidagi Sõrmuste Isanda filmi ja Harry Potteri filmide ja Trooja filmi ja üldse sõjafilmide segu kuidagi. Aga väga hea. Niiet soovitan. Kes tahab kinno minna ja ei tea mida vaadata siis vaadake seda. Hea film oli. Kuigi kohutavalt häiris see, et Kirsten stewart seal mängis. Ta on nii emotsioonitu. Eriti arvestades seda, et ta oli Lumivalgeke. Aga no las jääb. Hea film ol iikkagi
Pühapäeva õhtul rääkisin Paulaga skypes vist. Või mai tea. Kellegagi nagunii rääkisin. Ja vaatasin veidi telekat perega ja lihtsalt rääkisime.
Esmaspäeval magasin kaua ja päev otsa ei teinud midagi väga tarka. Kui kõik teised on hullult oma viimased päevad täis planeerinud siis mina seda ei teinud. Ma võtan rahulikult. Alustasin oma toa koristamist ja pakkimist ja tsillimist-grillimist aga see oli vaid see, et jaotasin oma riided ära- mis võtan kaasa praegu ja mis jätan augustini siia. Veider. Tahaks ju siiski kõike kohe kaasa võtta, aga no ei ole ruumi!!!!
Esmaspäeva õhtul vaatasie perega jälle telekat ja rääkisime. Sõie ikka õhtust ka mingiaeg.
Kuidagi millegipärast on viimased päevad nii kokku sulandunud, et ma ei suuda neid eristada. Põhiliselt istun oma tuhandete mõtetega ja ei tea kuias olla või mida tunda.
Teisipäeval siiski käisin linnas ja sain veel viimast korda Jessicaga kokku. Istusime, sõime jäätist ja naersime ja rääkisime, mida me teinud oleme. Jalutasime lihtsalt mööda kaubanduskeskust ja jätsime poodidega hüvasti. Veider. Jah, me olemegi veidrad inimesed- ilmselgelt. Me oleme ju vahetusõpilased!!!
Ja siis oli tal aeg minna. Andsin talle oma viimase kallistuse ja lubasin talle saksamaale külla minna. Kurb. Me ei öelnud hüvasti. Ma ei ole mitte kellelegi hüvasti öelnud. Ja see on vist minu saladus? Miks vaja öelda hüvasti kui me nagunii veelkord kohtume. Kas siin elus või järgmises, kindlasti kohtume. Kas päriselus või läbi skype- me kohtume uuesti.
Teisipäeva õhtul jalgpalli ei olnud. nii me siis lihtsalt rääkisime vanematega elust-olust. Õhtusöögik soli muideks tomatisupp!! Niii superhea!

Täna on siis kolmapäev. Hommikul küpsetasin (või pigem terve päeva olen küpsetanud suht) kooki. Banaani-sokolaadikook. Ehk esimene kook mida sõin, kui oma pere juurde jõudsin. Ja sellest saab ka siis viimane kook, mida söön enne kui lähen. Super. Kõik klapib.
Mingiaeg koristasin veidi oma tuba ja ka kööki ning üldse terve teise korrust. Mu oma tuba näeb hetkel lihtsalt kohutav välja. Asjad on igal pool laiali ja midagi aru ei saa, mis läheb kohvrisse ja mis jääb kuhu ja.. kus? kes? mis? Masendav.
Õhtust käisime söömas vanaema juures. Viimane õhtusöök seal vahetusõpilasena. Veider. Naljakas oli koju tulla ja mõelda, et järgmine kord lähen sinna võibolla alles augustis. Ja võibolla mitte. Äkki alles järgmisel aastal? Kõik on veider.

Ja siis tulime koju. Lubasin emale, et võtan kohvri täna välja ja alustan pakkimist. Seisin ja vahtisin kapis seisvat kohvrit vist küll kaks minutit ja lihtsalt ei suutnud seda välja võtta. Ja siis pidin seda tegema. Ja äkki sai see tõeks, et ma pean minema. Äkki sai tõeks see fakt, mida ma iga oma keharakuga olin ignoreerinud: mu vahetusaasta saab ülehomme läbi ja ma pean istuma lennukile ja ütlema nägemist Norrale. Kunagi ei tule ma siia enam tagasi kui vahetusõpilane. Kui sõber, õde, tütar- jah. Aga vahetusõpilane? Ei. Kohutav

Ja nüüd ma olen alustanud pakkimist. Statiiv, mõned riided ja jalanõud on kohvris. Edasi on vaja tegutseda. Homme tuleb väga tegus päev. Kõigepealt linna sokolaadi ostma. Siis vaja pitsa tellida ja nendega koju tulla ning edasi juba olla kahe parima sõbrannaga (Ingrid ja Othelie kahjuks on juba Oslos, niiet Vera ja Bodil tulevad) ja perega minu juures. Naerda, meenutada, olla. Ja siis pean ma oma asjad kokku pakkima. Ütlema nägemist Bodilile ja istuma oma toas. Ma ei tea mida ma siis teen.

Vera tuleb mind reedel lennujaama saatma. Super!

Olge tublid,

luban teile viimast postitust veel homme.

-kista.