Ehk siis jätkuvalt ei ole ma välja mõelnud, mida norrakad küll 19. juunini koolis teevad? Täna läksin kooli sest arvasin, et esimene tund on inglise keel ja teine sotsioloogia. Sellest tuli välja niipalju, et inglise keelt ei ole mul sel nädalal üldse ja sotsioloogia jäi ka ära...
Niisiis pidingi lihtsalt koolis tühja passima. KOLM TUNDI! Sest ajalugu meil ka enam pole. Norra keelt ka mitte. Pärast söögivahetundoi oli siis päeva esimene ja viimane tund- prantsuse keel. Ega me seal ometi midagi tarka ei teinud- kus sa sellega! Plaanisime homset- homme on meil siis viimane prantsuse keele tund. Hakkame CREPPE'i tegema (pr. õhukesed pannkoogid) ja laulame pr. laule ja sööme puuvilju ja trühvleid. Elu tõotab ilus olla.
Pärast prantsuse keelt istusime Jessicaga ja ootasime. Mina ootasin Ingridit kuna lubasin temaga koos minna poodi ja Jessica ootas oma õde- pidi temaga koju saama.
Lõpuks sai Ingridil tund läbi ja läksime siis koos kõigepealt tema juurde, et ta saaks omale mingid teised jalanõud jalga visata ja siis kesklinna toidupoodi, kust mina siis trühvlite jaoks vajalikku ostsin ja siis bussile jooksin.
Bussijuht oli märganus katuseluugid lahti teha- täna oli jälle kohutavalt palav ilm. Või siiski mitte kohutavalt palav- lihtsalt palav.
Kui Ingridiga kesklinnas jalutasime siis äkki lambist tundsin, kuidas ma hoopis teise pilguga äkki Steinkjerit vaatama hakkasin. Kui siiamaani olen seda vaadanud kui lihtsalt oma kodukohta- ei ole ju midagi nii erilist siin eksole- siis praegu hakkasin seda jälle vaatama hoopis teise pilguga. Kuidas ma hakkan igatsema seda vaatepilti, et sind ümbritsevad kõrged künkad ja kuidas need künkanõlvad on eramaju täis mis enamikus on tumepunased valgete aknaraamidega. Kuidas ühel pool maja seinas on väiksed aknad ja teisel pool hiiglaslikud. Kuidas inimesed jalutavad lihtsalt sellepärast, et jalutada. Miks ma pean minema?
Kodus aitasin salatit lõikuda ja sõime siis õhtust. Isa ei olnud veel Rootsist tagasi tulnud aga vanaema oli meie juures ja tegi lasanjet ja valmistas homseks kooki- homme tulevad meile külla 12 Mona töökaaslast. No tuleb tore õhtu eksole :)
Pärast õhtusööki ajasime korda mu telefoni-asjad. Tellisin omale uue SIM kaardi- number jäääb samaks ja raha on seal peal alles. Küll on tore ja kena! Ise nii õnnelik! Mingiaeg rääkisin päeval veel isaga ka- valisime uue telefoni välja ja järgmisest nädalast on ta loodetavasti mul juba käes ja olemas ja siis on jälle rahulik edasi olla.
Pärast õhtusööki hakkasin siis oma trühvleid kokku keerama- Oreo (nagu Domino) küpsistest ja toorjuustust ja šokolaadist. Mulle maitsevad hästi- loodan et teistele ka!
Päeval rääkis minuga veel üks YFU vabatahtlik ja küsis, et kas ma oleks huvitatud pildi tegemisest Tröndelagi ajalehte ja rääkimast veidi oma vahetusaastast ja kuias mulle meeldib ja et Steinkjer on lahe ja et ma soovitan kõigile YFUt (mida kõike ma muidugi teen nagunii ja see kõik on tõsi1!!!!!) et siis veidi YFUle reklaami saada ja et äkki keegi tahab ka vahetusõpilast võtta. Väga lahe. Andsin talle Mona ja Gunnari telefoninumbri, sest mu enda telefoni ju pole hetkel :(
Mingiaeg pesin oma vannitoa ära ja siis istusime veel ema ja isaga õues ning rääkisime juttu. Lihtsalt niisama. Tore oli.
Ma lihtsalt ei kujuta ette seda hetke, kui ma äkki istun autosse ja sõidan lennujaama poole. Lihtsalt ei taha mõelda selle peale. Kohutav.
Aga praegu on selleni veel aega. Mitte küll kohutavalt palju aga siiski.
Olge tublid ja ärge oma telefone ära kaotage!!
-kista.
No comments:
Post a Comment