Eestist jääb väheks: YFU, VØMMØL ja kadunud telefon- NÄDALAVAHETUS!!

Mu nädalavahetus on olnd väga teguderohke. Olen palju jõudnud, suutnud ja kaotanud. Mul on olnud vist hetkeni pks vahetusaasta kõige lahedamaid nädalavahetusi, täis uusi tutvusi ja hüvastijätte. Nagu vahetusaasta ühe nädalavahetusega!!

Reede,

Kõigepealt läksin siis reedel Trondheimi. Rongis jutustasime Anna ja Nynckega juttu ja muljeid ja niisama. Nii tore oli nendega jälle kohtuda. Lõpuks jõudsime Trondheimi. Istusime niisama siis suures kaubanduskeskuses ja kohtusime veel Yuraga (ta on Moldovast) ja nii me siis otsustasime, et ootame Beni ja Diegot (saksamaa ja Ecuador) McDonaldsis. Lubasime Benile nagunii, et ta saab mäkki ja nii me siis istusime ja ootasime seal. Ise sõime ka juustuburgerit, muidu oleks välja visatud. Ben tuli esimesena. Ja siis tuli Diego. Istusime ja rääkisime- polnud ju kohtunud neli kuud!! Kõik on nii palju muutunud viimasest korrrast ja kõik on nii uued ja veel avatumad ja lihtsalt super oli! Mingiaeg tulid veel Lukas ja Rune ka (saksamaalt mõlemad) ja nii me siis istusime oma Tröndelagi gängiga ja rääkisime ja rääkisime ja räääkisime, kuni lõpuks oli kell kolmveerand seitse ja pidime siis kokku saama oma Tröndelagi vabatahtlikega. Kristin juba ootas meid ja Lisa tuli ka päris kohe. Siis läksime kõik koos restorani, et siis seal süüa ja rääkida ja lihtsalt arutada ja olla.
Mis ongi YFU puhul kõige toredam on see, et sa ssaad lihtsalt sõpru üle maailma. Ja sa saad sõpru, kes sulle alatiseks südamesse jäävad. Sõpru, kes sulle alatiseks alles jäävad.
Sõime suht kõik pastat. Paar inimest sõid pitsat ka. Nii tore oli. Ahjaa- mingiaeg tuli Nora ka meie juurde veel (ta oli võp Prantsusmaal).
Ja siis me sõime ja arutasime. Mida oleme õppinud? Kui palju oleme muutnud? Mida arvame Norrast? Mida arvame oma kodumaast? Mida me üldse maailmast arvame? Kas kõik ootused täitusid? KUIDAS MEIL LÄINUD ON? Super!
Lõouks oli kell pool 11, kui me ära läksime. Mina ja Anna läksime tema vahetusvenna juurde magama. Sakslased läksid Nora juurde, Yura läks oma sõbra juurde ja Diego läks koju. Mul oli Annast nii kahju. Ta nägi sakslasi viimast korda. Ma ei kujuta ettte mis saaab siis, kui mina neid YESil viimast korda näen. Lihtsalt kohutav. Me oleme siin Tröndelagis lihtsalt nii lähedaseks saanud. Väga väga väga lähedaseks!

Siis käisime Annaga veel poes, et hommikuks melon osta. Ning siis läksime ta vahetusvenna juurde. Seal vaatasime telekat, kuulasime muusikat ja lihtsalt rääkisime. Ega mul ja Annal vist vaikuse hetke küll väga tihti ette ei juhtu. Meil lihtsalt on millest rääkida noh! Mingiaeg jäime siiski magama.

Laupäev,

oli mul kohutavalt pikk päev. Hommikul ärkasin kell 9 ja ajasin Anna ka üles. Siis vaatasime telekat, sättisime end valmis ja kell 12 saime kesklinnas kokku Diego ja Nynckega. Nendega tsillisime mäkis. Eksole. Paremat pole teha kui McDonaldsis tsillida ja lällata. Küll on ilus!
Minu rong läks kell 15:10, niiet väga kaua aega ma nendega koos olla ei saanud. Nad olid kõik nii armsad ja tulid saatsid mu rongijaama ära. Ma nägin Diegot vist viimast korda. Mingi plaan on, et lähme Anna juurde tema mägimajja, aga pole 100% kindel, et ta ka kaasa tuleb. Loodan et tuleb. Diego on lihtsalt superlahe!!!

Rongiga sõitsin siis Verdali. See on siis linn umbes poole tunni kaugusel Steinkjerist ja seal siis toimuski vømmølfestivalen. Lihtsalt super oli! Verdalis sain kokku Jessicaga, kes ütles, et me vist peame tema sõbrad ise üles leidma, sest keegi neist meile vastu ei saa tulla. Nii siis küsisime inimestelet, et kus on see koht, kus reaalselt vømmølit peatakse ja saime oma juhised ja sinna poole hakkasimegi siis kõndima.
Küsisime veel ikka päris paljudelt teed ning lõpuks saime veel AFSi tsikiga rääkida. Nad seletasid, kus tänaval ja linnajaos nad elavad ja nii me siis läksime sinna. Ja kui sinna jõudsime, siis küsisime ühelt kohalikult, et kas see ja see tänav ja maja on siin. Ta vaatas meile otsa ja ütles et "EI, see tänav on kesklinnas..." NO TERE TALV! Jalutasime siis tagasi. Selleks ajaks oli kel juba veidi üle seitsme. Isutisme ja rääkisime ja lõpuks siis saime nende AFSi vahetusõpilastega ka kokku. Olin neist enne kohtunud vaid ühe itaalia kutiga. Aga neid oli ikka korralik kari- 8 vahetusõpilast kokku. Väga tore! Nendega läksime siis bensiinijaama juurde, kus oli palju rahvast. Miks? Sest seal olid vetsud!
Seal lähedal siis räääkisime väga paljudega ja lihtsalt isutisme ja nautisime seda, et vihma ei sadanud ja kõik oli ilus!
Väga paljud kiitsid mind keele pärast. Nii tore tunne. Kahele kutile pidi ID kaardiga tõestama, et ma ei ole põline norrakas vaid et olen elanud siin vaid 10 kuud. Mismõttes noh? Väga tore samas!
Kohtusin veel mõnedega, kellega olin tuttavaks saanud aasta alguse poole mõnes kohas ja kes mu siis ära tundsid. nii tore! Väga palju rahvast oli Steinkjerist!
Mingiaeg siis lõpuks otsustasime sinna päris vømmølfestivalile minna. Kõndisime üle silla ja jõudsime siis sinna parki kus see toimus. Ootasime Jessicaga koos järjekorras, et piletit osta ja ma vaatasin veel telefonist kellla- veidi üle üheksa. Ja siis ostsin ma pileti- ei näinud enam Jessicat aga mõtlesin, et lähen trügin end kuidagi sisse ja küll siis kohtume seal. Sain end selle rahvavooluga kaasa ja sisse ja keda ei olnud oli Jessica. Mõtlesin et helistan. TERE TALV, TELEFON KADUNUD!! No mida ma nüüd teen? Ja nii oligi. Järjekorras seistes olin oma telefoni ära kaotanud oma hiiglaslikust taskust. TORE KÜLL NOH! Ja siis olingi üksi- Jessicat ei leidnud ja suht kedagi teist väga ei tundnud ka. Telefoni ei olnud ja telefoninumbreid ei teadnud. Mida teha? Leidsin siiski ühe tuttava, kellega aasta alguses koos ühes klassis käisin. Küsisin, et kas tal Jessica number on - ta ei teadnud kes on Jessica. Küsis, et kas ma tean veel kedagi vømmølilt. Ütlesin, et jaaa üks kutt mu inglise keele klassist on kindlasti autoga siin! Tal oli number. Niisiis käisin ringi- number käe peale kirjutatud ja otsisin tuttavaid. Vahepeal oli ikka aega istuda ja muusiakt ka kuulata. Leidsin ikka paar uut tuttavat ja vana tuttavat ka. Kõik oli tore samas. Samal ajal oli väga veider, sest ma ei teadnud kuidas koju saada, kuna see kutt, kelle number mul oli ei vastanud telefonile ja plaanijärgselt pidin tegelikult Jessicaga koju minema. Oh juudas!
Mingiaeg kohtusin ühe teise kutiga oma inglise keele klassist. Temaga olin koos päris kaua. Istusime ja rääkisime niisama, aga siis ütlesin, et ta võib oma sõprade juurde tagasi minna küll ma kellegi leian ja saan veel helistada. Küll ma koju saan.
Lõpuks kohtusin selle sama kutiga, kellelt telefoninumbri sain. Ja ta helistas siis sellele kutile, kes autoga seal oli. JESSS!! Ta vastas ja ütles, et ootaski et millal ma lõpuks helistaks sest ta oli ka kelleltki juba kuulnud, et ma olen ilma telefonita. No tere! Ime pole ka- päris paljud helistasid talle.
Aga siis sain autosse ja sain koju. Lõpp hea- kõik hea!
Koju jõudsin veidi enne kella kolme. Olen nii tänulik, et norrakad nii sõbralikud on.
Lisan teile paar pilti ka lõpupoole!!!

Pühapäev,

Hommikul ärkasin kell 9 ja sõin hommikust koos Mona, Emma ja tema sõbrannaga. Gunnar on sel nädalavahetusel Rootsis oma isal külas.
Midagi väga tarka ei ole teinud. koristasin oma tuba, aitasin Monal taimi istutada veidi ja kööki koristada. Tõmbasin pilte arvutisse ja naersin neid. On olnud üsna rahulik päev. Tegelikult olen terve päeva surmavalt väsinud olnud, sest ei maganud siiski öösel väga hästi, ega kaua.
Lõunat sõime kõik koos- vanaema tuli ka siia käima. Istusime ja sõime vahvlimasinas soojaks tehtus juustusaiu. Nii tore.
Siis aga jäin lihtsalt totaalselt magama. Olin nii väsinud! Ema äratas mind kell pool viis ja ütles, et me suht võiks bestemori juurde minna, sest sööme seal õhtust. Viskasin omale mingid teistmoodi riided veidi selga ja läksime siis sinna.
Emma oli oma sõpradega kokku keeranud mingi "lemonade-booth"'i, ehk siis nad müüsid morssi. Maksis vist 2kr või midagi. Või pigem maksis nii palju kui keegi andis. Küll oli tore neid aknast vaadata.
Õhtusöögiks sõime kana ja pohlamoosi ja brokkolit. Ja magustoiduks veel maailma üht parimat koogi! Niiii hea oli!
Koju tulin veidi varem kui Emma ja Mona, sest oli vaja Skypes rääkida. Rääkisin ni Lauraga kui isaga. Oli ju palju uudiseid. "Tsau issi, mu telefon on kadunud..." väga ränk.

Nüüd pean siis elama nii kaua ilma telefonita, kui selgub millise,kuidasjamillega uue saan. Loodan, et see selgub õigepea, sest ilma telefonita elamine on veider. Samas ma ju ei kasuta teda nii palju, aga kuidas ma kella tean? Masendav.

Nüüd on aga aeg magama minna. Homme jälle kooli päev. Mul ju kestab kool kuni 19. juunini. Teie saate rahulikult suve nautida. Samas.. ma olen vahetusõpilane!!! veel...
Mõtlen tihti, et näiteks kahe kuu pärast ma ei saa enam öelda et ma olen vahetusõpilane. Siis ma OLIN vahetusõpilane. Väga veider igatahes.

Pilte veel laupeävast ja reedest: