viimasel ajal kuulus,

täna on olnud väga veider päev, sest maailm lithsalt tahab rääkida Joseph Konyst ja tema tegudest. Mis mind eriti täna välja vihastas oli see, kui mu klassiõed reaalselt arvasid, et pärast selle pooletunnise video nägemist teavad nad äkki kõike Uganda probleemidest. Kohutav. Aga sellest kirjutan ma pikemalt ja laiemalt oma teises blogis.
Siit aga minu tänane päev:
Hommikul ärkasin tavalisel ajal- seitse. Nagu igal hommikul. Ilmselt olete teiegi aru saanud, et rutiin on ikka täiega sisse kulunud. Sellest lahti saamiseks on vaid üks viis- teha midagi muud. Mida ma siis Pariisi tegema lähengi.
Kooli läksin bussiga. Õues oli lithsalt kohutav ilm- sadas lund ja kõik oli pilves. Päiksest ei olnud jälgegi.
Esimeseks tunniks oli siis ühiskonnageograafia, kus saime tööd kätte ja rääkisime nendest. Ei midagi kohutavat. Kõik oli täitsa tavaline töös. Rääkisime kõik punktid läbi ja elu oli jälle ilusam.
Teine tund on meil neljapäeviti tavaliselt vaba, aga mitte täna. Täna oli nendel, kes siis Pariisi lähevad minu klassist (matemaatikaklassist) ehk siis neli tüdrukut (mina, Bodil, Christine ja Martine) matemaatika, et me maha ei jääks ja ikka aru saaks, mis toimub kui ka tagasi tuleme. Kõik läks väga kiirelt ja midagi väga rasket meid ees ei oota.
Kolmandaks tunniks oli siis viimane prantsuse keel enne minekut. Rääkisime veel viimaseid plaanide täiendusi ning saime veel küsimusi küsida, mida teada tahtsime. Siis veel lugesime teksti Napoleoni kroonimisest, mis on lihtsalt kohutavalt raske. 2,8/3 sõnadest ma aru ei saa umbes. Väga ulme.Aga pole hullu. Tõlkisime ära kõik koos ja siis oli juba palju parem.
Siis oli meil vaba tund, kus mu klassiõed kohe hirmsasti tahtsid arutada seda KONY2012 teemat (ma ei hakka seda videot siia postitama, postitan ta oma teise blogisse, mille postituse saan valmis laupäeval ja siis postitan siia lingi ka) ning ma lihtsalt alguses naersin nende üle. Lihtsalt. Nad ajasid ikka väga naiivset teksti ja tõesti arvasid, et pärast pooletunnise video nägemist teavad nad äkki kõike Uganda probleemidest. Igatahes kui ma siis nende üle naersin siis nad arvasid, et ma ei hooli üldse mis Aafrikas toimub ja et ma olen südametu. Okei. Üritasin siis neile selgeks teha, mida mina teemast arvan. (Jällegi, laupäeval saate lugeda, kui teid huvitab).
Viimaseks tunniks oli inglise keel, kus meil oli asendusõpetaja. Ehk mäletate, et vahetusaasta alguses pandi mind esimesse klassi, kust ma siis teise (ja oma praegusesse) ümber vahetasin. Meie asendusõpetajaks oli siis minu esimese klassi klassijuhataja, mis oli väga tore. Ta ikka küsis ka, et kuidas mu läheb ja nii. Tore. Norrakad on ikka nii sõbralikud.
Inglise keeles rääkisime siis kolmapäevasest filmist (või kes reaalselt seda kuna näinud on) ning siiis tegime veel ülesandeid mingi teksti kohta, mis ei olnud eriti lõbus, aga las jääb.
Siis aga jalutasime Othelie ja Bodiliga kesklinna. Jäin oma bussist veidi maha, niiet istusime siis kolmekesi mingis kohvikus, kus Othelie salatit sõi ja mina ning Bodil Pariisist rääkisime. Väga naljakas oli. Eriti tore oli see, et nii palju värvilisi autosid sõitis mööda. Naljakas.
Siis aga jalutasin bussile ning tulin koju. Kodus lugesin veidi raamatut ning siis katsin laua ning sõime õhtust- õhtusöögiks oli lasanje baguettega. Nii hea oli. Pärast koritasin laua. Lugesin veel veidi (lõpuks on aega vendasid lõvisüdameid lugeda) kuid siis tundsin, et olen nii väsinud. Otsustasin paariks tunniks pikali visata. Emma oli nagunii sõbranna juures, ema magas ühel diivanil ning isa oli iPadiga lebos teisel. Kuidagi unine neljapäev.
Nii ma siis magasin paar tundi.
Siis ärkasin, tegin omale teed ning lugesin veel raamatut. Otsustasin, et pean ikka vennad lõvisüdamed enne läbi saama, kui Prantsusmaale lähen.
Siis käisin veel pesemas ning kuulasin niisama muusikat ja lugesin veel. Lugemine on ju tervisele kasulik. Või mõistusele. Üks ja sama.

Nüüd on plaanis magama minna, et homme ärgata ja kehalistesse minna. Vähemalt on viimane koolipäev. Ma ei taha ettegi kujutada, kui excited Bodil on, sest me Pariisi lähme. Ta on juba praegu terve nädala vaid sellest rääkinud. Ma ei usu, et ma isegi nii ekstaasis olin, kui ma Norra hakkasin tulema. Ja ta läheb vaid nädalaks Pariisi. Ma ei julgeks ettegi kujutada teda, kui ta veel vahetusaastale läheks.
Olge tublid, tehke palju pilte ja jooge teed- kevad ei ole enam kaugel.

-kista.