Sunday, March 18, 2012

Omelette au Fromage

ehk ma käisin Pariisis. Praeguseks olen tagasi, kohver on lahti pakitud ja olen lõpuks end korralikult ka välja maganud. Kogu see reis oli täis ajalugu, vaatamisväärsusi, kunsti ja ilu. Terve selle aja, mil seal olime ei sadanud mitte kordagi vihma ja iga päev oli umbes 15-18° sooja ning päike paistis. Lihtsalt super. Meil vedas sajaga.. 

Enne kui seda kohutavalt pikka postitust lugema hakkate minge käige vetsus ära ning tehke paar võileiba. 


Nautige,
Pühapäev
Kui ma pühapäeva hommikul kell viis üles ärkasin ei suutnud ma ikka veel päriselt uskuda, et lähemegi Pariisi. Kõik tundus kuidagi ebareaalne. Ema viis mu hommikul rongijaama, kus kohtusin Bodili ja Jessicaga, kes olid ka just sinna jõudnud. 
Sealt edasi läksime rongile, mis viis meid Trondheimi lennujaama. Mina magasin terve pooleteisttunnise rongisõidu, Bodil ei suutnud magada, sest ta oli nii ärevli ja Jessica magas nagu mina. 
Lennujaamas oli meil lannuni aega kaks tundi. Niisiis istusime kuskile maha ning lithsalt rääkisime juttu ja tegime paar pildikest. Kõik oli tore. Lõpuks tulid ka ülejäänud meie grupist ning siis tutvusime ka õpilastega Levangerist. 
Saime oma check-in'i tehtud ning edasi ootasime Trondheim-Oslo lendu. Lend kestis umbes tunnikese, mille ajal lugesin oma Pariisi turistiraamatut veel et uurida, kuhu täna lähme ja mida näeme. 
Oslo lennujaamas oli meil aega umbes tunnike. Selle ajal istusime, naersime ja otsustasime eurosid välja võtta. Meie juurde tuli üks väga naljakas soome aktsendiga naine, kes tegi mingit uuringut selle kohta, kui palju noored inimesed reisivad ja lennukitega lendavad. Bodil sattus segadusse, kui tädi ta käest aadressi küsis. Naljakas. 
Ja siis lõpuks lendasime Oslost Pariisi. Lend oli vist umbes kaks ja pool tundi, mille ajal ma lugesin ja lugesin ja siis lõpuks vaatasime Bodiliga veel filmi ka. Kõik oli tore. Elu oli ilus. 
Kui Pariisis maandusime oli esimene asi see, et päike oli väljas ja kõik oli nii ilus. Minu kohver oli esimene, mis lindilt tuli. Niisiis pidin kõiki teisi ootama. Meid oli kokku 21. 
Siis läksime aga rongile ja sõitsime päris lennujaamast Pariisi. Kui olete näinud filmi "Turist", siis tuleb teile kindlasti tuttav ette rongijaam, kust maha läksime. Gare de Lyon. Vot sealt jalutasime siis oma hotelli, et hotellis veidike lebotada. 
Siis oli aga mingi viga meie broneeringus. Mu õpetajal oli õnneks kaasas välja prindituna see paber, et oleme ikkagi broneerinud ja maksnud, niiet kõik oli korras. Meile öeldi, et veidi läheb aega ning et me võime käia poes ja midagi süüa osta, kui tahame. Läksime siis Jessica ja Bodiliga üle tee asuvasse supermarketisse, et midagi süüa osta. Kell oli umbes neli ja olin söönud vaid kaasa tehtud kaks võileiba, ja neid ka kell kaheksa hommikul enne Oslo lendu. Kui hotelli tagasi läksime oli meie (minu ja Jessica) tuba valmis, niiet saime siis tuppa minna, avastada ja lebotada. Sõime ning teigime listi asjadest, mida peame hommikusöögiks ostma. 
Käisime siis ka poes, et hommikusööki osta ning siis kuulasime veel prantsuse raadiot ning lihtsalt olime rahulikult oma toas ning nautisime elu. 
Kell kuus saime kõigiga kokku ning läksime Bastille'i. Sinna jalutades tegin palju pilte. Ma üldse tegin palju pilte. Ning kui lõpuks kohale jõudsime oli reaalselt lihtsalt selline tunne, et "APPI ME OLEMEGI PARIISIS!!". Jalutasime seal veidi ringi ning asutsime ikka mõnda suveniiripoodi ka sisse (mida on Pariisis rohkem kui küll ilmselgelt) ning siis otsustasime jälle Bodili ja Jessicaga tagasi hotelli kõndida. Meie teele jäi ka muidugi Starbucks, kuhu ka kohe Bodili tungival soovil sisse sadasime. Bodil otsustas osta frappucino (jääkohv). Kui müüja küsis, et miline siis Bodil vastas, et "JÄÄGA PALUN". Mina ja Jessica ei suutnud naeru pidada, sest no.. Frappucino ongi jääga ju. 
Ja siis lihtsalt jalutasime hotelli. Tänu minu hiilgavatele kaardilugemisoskustele ei eksinud me ära, kuigi Jessica vahel kahtles, kas oleme ikka õiges kohas. Hotelli me jõudsime ja magama läksime varakult. Olime liiga väsinud. 

Esmaspäev, Hommikusööki sõime Jessicaga meie hiiglaslikul rõdul (üliväike), mis oli väga tore. Õues oli soe ja kõik oli lihtsalt super. Nii ilus.
Hommikul tegime omale siis metrookaardid, millega saime terve nädala siis metrooga ringi sõita. Ja mitte vaid metrooga, vaid ka rongiga lennujaama ning ka bussidega Pariisis. Siis öeldigi meile kohe, et kohtume Eiffeli torni juures kell 11 ja ise peate sinna minema. Mina, Jessica ja Bodil läksime siis koos. Sõitsime aga metrooga ja tulime peatuse varem maha, et saaksime mööda Seine'i kallast siis kõndida, kuna aega oli meil piisavalt palju. Niisiis jalutasime ja tegime pilte ja naersime ning muidugi nautisime seda sooja. Kõik oli super.
Eiffeli torni lähedal kohtusime siis terve ülejäänud grupiga, et minna siis ka Eiffeli torni. Kõik läksime ikka treppidest, sest lifti järjekord oli umbes 5x pikem ja seal oleksime oodanud vähemalt 2h. Trepijärjekorras seisime aga umbes 20min. Väga lebo. Samas treppidest üles minek oli ikka korralik trenn ka! Lõpuks jõudsime teisele korrusele (146m) ja enne, kui vaadet hakkasime nautima pidime istuma ja mõtlema, et treppidest ei taha enam mitte kunagi kõndida. Siis aga vaatasime üle ääre alla, ja oi kui ilus see kõik oli. Käisime ikka ümberringi ja nautisime lihtsalt, kui.. kohutavalt ilus see kõik oli. Nii kõrgel. Nii kaua. Nii ilus. Päike paistis ja.. lihtsalt super. 
Eiffeli tornis sõin ära ka oma viimase Tõmmu kommi, mida olin hoidnud selleks, et seda Eiffeli tornis süüa. Jah, maitses superhästi. 
Siis aga ronisime jälle tornist alla, mis oli omaette lõbu. Meie põhilause: "PÄRISELT TULIME NII PALJU ASTMEID ÜLES?" sest ausaltöeldes tundus see allaminek kohe miljoneid kordi pikem, kui ülesminek. Väga veider. 
Pärast seda otsustasime oma Steinkjeri klassiga koos siis käia kõigepealt Triumfikaarel ning siis pärast süüa. Tahtsime ka Triumfikaarele sinna üles vaateplatformile minna, aga selleks oleks pidanud vähemalt üks meist olema 18. Me oleme kõik aga 17 (Jessica mitte, ta on alles 16) niiet me ei saanudki sinna, millest oli mul väga kahju. Tõesti oleks väga tahtnud minna. 
Siis aga edasi Champs-Elysees tänavale (soppingutänav) kust otsisime siis võileivabaari, ehk kohta, mille kohta olin lugenud oma raamatust. Leidsime ning sõime siis seal. Kell oli umbes kaks-pool kolm.
Edasi tahtsid teised minna soppama, mina aga kohe üldse ei tahnud. Ütleisn, et ma lähen üksi muuseumi, aga no muidugi pidi ju vähemalt 3 koos olema, et minna saaks. Helistasin siis meie õpetajale, kes ütles, et kui ma tahan siis muidugi ma võin minna muuseumisse sopingu asemel. Nii ma siis läksin muuseumi, mille nimeks Musee de l'Orangerie, ja kust saab siis näha Monet'i maali "Nympheas" ehk "Vesiroosid". Ma tõesti seisin (või pigem istusin) ühe selle ovaalse saali keskel asuval pingil ning lihtsalt imetlesin. Need maalid oli hiigaslikud. Ja nad olid nii ilusad. Nad nagu oleksid liikunud ja elanud ja. Oh, see oli lithsalt super! Kohe üldse ei kahetse, et šoppamise asemel sinna läksin (ja kuidas ma saaksingi). Peale selle nägin veel Debussy kunstinäitust, mis oli ka omakorda väga lahe kogemus. 
Siis aga jalutasin veel seal pargis, mis on Louvre'i ees ning nägin veel ka Louvre'i (sinna sisse läksime neljapäeval). 
Siis aga otsustasin veel käia ühes raamatupoes, mille nimeks "I love my blender" ja mis pidi olema väga hea inglise keelsete raamatute pood. Kuna ma seda ei leidnud siis küsisin päris prantsuse keeles teed ja sain ka päris prantsuse keeles aru, kuhu onu mindjuhatas. Väga lahe. 
Kui ma aga kohale jõudsin oli see pood kinni. Oh kui pettunud ma olin. 
Kunama jälle olin piisavalt näljaseks saanud ja kell oli pool kuus otsustasin, et lähen ostan ühest boulangeriest (bakery.. "küpsetuskohvik?" ma reaalselt ei tea, mis see sõna eesi keeles on. Sealt, kus saab värskelt küpsetatud asju osta noh) makroone paar tükki. Isver kui head nad olid. Prantslased ikka oskavad süüa teha. 
Otsisin siis metroopeatust, et Montmartre'isse minna ja ülejäänud grupiga Sacre Coer'i juures kokku saada. Kõigepealt läksin valele rongile- ehk siis valele poole. Tulin maha ning pidin neli rongi ootama, sest kõik olid lihtsalt nii täis ja kui ma lõpuks rongilt maha astusin pidin pooljooksma, sest kell oli juba palju ja mul oli vaid 10 minutit aega. 
Muidugi avastasin alles siis, et pean Sacre-Coeri juurde jõudmiseks VEEL TREPPIDEST ÜLES MINEMA! Oh jumal. Pärast esimest kümmet astet jalgu lihtsalt enam ei tundnud ja nii ma jalutasin. 
Enne neid treppe tuli minu juurde vähemalt 5 mustanahalist, kes kõik tahtsid, et ma Aafrika toetuseks mingid käevõru ostaksin. Jah muidugi, näen ma tõesti nii naiivne välja? Kõigepealt punuvad nad selle käevõru ja hiljem küsivad 10€. Unistagu edasi. 
Treppidest üles jõudnud nägin siis ka kõiki teisi. Isutsime veidi Sacre-Coeri ees treppidel ning rääkisime ja tegime plaane. Siis edasi õhtusöögi jaoks kohta otsima. 
Leidsime ühe armsa restorani, kus siis sõime. Ma sain oma Omletti juustuga ning teised (Jessica, Bodil ja siis kaks tüdrukut Levangerist: Marte ja Christina) sõid pitsat. Mis oli maksmisel naljakas oli see, et coca-cola maksis 9€, kui minu vesi maksis 3,5€ (ikkagi kallis, aga võrreldes 9€ cocaga on asi päris normaalne). Maksime ja kõndisime edasi. Pärast mõneminutilist jalutuskäiku ning peale selle veel paaris suveniiripoes käimist leidsime mingi eriti laheda väikse restorani (Creperie, ehk siis koha, kust sai odavalt õhukesi pannkoooke) ning otsustsime siis sisse minna ja magustoiduks crepe'i süüa. See koht oli nii lahe. Seinad olid täis pilte ja kirju inimestelt, kes olid seal käinud ning see kogu koht oli lithsalt nii hipi ja lahe. Muidugi ka live muusika- ehk siis üks kutt istus ja mängis klaverit. Kogu see tegi õhkkonna veelgi lahedamaks. 
Sõin šokolaadiga crepe'i, mis maksis 5€. 

Mis me veel Jessicaga naersime oli see, kuidas norrakad pidid eurosente ümber keerama et vaadata, palju üks sent väärt on. Kuna me eurodega harjunud, siis me lihtsalt kohe teadsime, mis sent on. Väga naljakas oli. Ja muidugi oli hea jälle eurotsoonis olla ja reaalselt aru saada, kui palju sa mille eest maksad. 

Pärast seda siis võtsime metroo tagasi Eiffeli torni juurde, sest too ju sädeles ja säras. 20 000 sädelevat valgustit on seal peal. See oli ilus. Vot sellisena Eiffeli torn mulle väga meeldis. Väga väga väga ilus. 
Pärast seda jälle metrooga hotelli tagasi, et siis seal istuda ja niisama lebotada. Kell oli veidi enne 11'st, kui me koju jõudsime, niiet oligi aeg magama minna. 

Teisipäev, 
Hommikul oli meil vaba aeg. Kell pool kaks pidime kokku saama restoranis La Coupole, et siis kõik koos seal lõunat süüa. 
Mina ja Jessica otsustasime, et šoppama me ei lähe ja selle asemel lähme käime ja avastame surnuaeda ning otsime haudu. Leidsime hauad nimedega nagu: Moliere, Chopin, Oscar Wilde ja Jim Morrison. Väga lahe oli. Ekslesime seal surnuaias kokku umbes kaks tundi ning pärast otsisime veel 20 minutit väljapääsu, mille siis lõpuks ka leidsime. 
Siis läksime edasi metroojaama, et saaksime metrooga sinna, kus pidime kõigiga kell pool kaks kokku saama, et koos sööma minna. Jõudsime sinna ja osad Levangeri inimesed olid juba kohal. 
Seal söömine oli veidi mõttetu- kuna ta oli nii kohutavalt kallis ja enamik inimesi oleksid parema meelega McDonaldsist hamburgeri alla neelanud. Mina sõin salatit, Jessica sõi sibulasuppi ja Bodil tellis suitsetatud lõhe, milles ta kohutavalt pettus, sest ta arvas, et see on soe. See oli eelroog. Ta ei pidanudki soe olema, aga las ta jääb. 
Edasi läksime kõik koos katakombidesse. Ma juba restoranis küsisin oma õpetajalt, et kas ma ikka päris kindlasti pean sinna minema, kuna ma parema meelega ei läheks. Kuna ta aga ütles, et lähme kõik koos siis no vahet pole, mõtlesin et lähen ka. Kui hull see ikka olla saab. 
Oi kui mööda ma panin.
Kõigepealt pidime laskuma keerdtrepist 20m sügavusele maa alla. Ma läksin treppidest väga väga väga kiiresti, sest minuarust oli see lihtsalt jube. Jõudsin alla- suur valgustatud ruum. Ise olin nii õnnelik et- oh, selline ongi vä? siis pole üldse hulluju! Aga siis läks edasi sealt mingi väike väike rauduks kuskile pimedasse pikka koridori, millel ei paistnudki lõppu olevat. Vot see oli kohutav. 
Kõik tundus nii kitsas ja mul oli kohe alguses seal väga ebamugav olla. Küsisin Jessicalt, et "See läheb ikka suuremaks vä?" ta ütles, et kahtleb. Nii ma siis läksin sealt edasi veel paar minutit, kuni lithsalt ei suutnud enam. Ma ei oska kirjeldada, mida ma tundsin, aga lithsalt. Oli selline tunne, et ma jäängi sinna alla, nagu seinad oleksid kokkupoole hakanud tõmbuma ja kõik mida ma enda ees nägin oli vaid mingi väike kitsas pime koridor. Pisarad hakkasid lihtsalt voolama ja ma tundsin, et õhku ei ole. Väga kohutav oli. Mu õpetaja tuli ning ütles, et lähme parem üles tagasi. Nii me siis vaikselt läksime. Kui tagasi valguse kätte jõudsime ja ma jälle korralikult hingata sain oli kõik korras. Mu õpetaja ütles, et "Ma olen ka klaustrofoobiline ja mul on hea meel, et ma sinuga üles pidin tulema!" Vähemalt ei rikkunud ma ta katakombideskäiku ära, hehe. 
Otsustasime siis edasi minna Luxembourgi aeda, kus siis kõik Pariislased lihtsalt istuvad ja naudivad ilma, raamatut ja kõike. 
Seal oli niii palju rahvast! Kõik istusid ja lugesid ja lithsalt olid. Nii kena oli. Ma tegin paar pilti. Väga lahe!
Istusime seal ja ootasime siis teisi. Lõpuks tulid kõik sinna. 
Jällegi tegime plaani, et saame kõik koos kokku kell kuus Notre Dame'i ees ja seniajani on meil vaba aega. Mina olin juba Luxembourgi aeda näinud, aga teised isegi ei viitsinud päris sinna aega minna niisiis otsustasime vaikselt Notre Dame'i poole kõndida. 
Teepeal astusime sisse paari väiksemasse poodi ja lithsalt vaatasime ringi. Väga tore oli. Mina ja Jessica ostsime paar postkaarti ka (paar on hästi öeldud- saime 10 postkaarti 2€) ning üks teine sõbranna ostis raamatu. Väga lahe. 
Jalutasime ja jalutasime kuni Jessica (tema käes oli kaart ja kõik usaldasime, et lähme tema järgi õigele poole) avastas, et me oleme totaalselt valele poole kõndinud. Niisiis läksime hoopis metroopeatusesse, võtsime metroo ja kui uuesti maapeal olime laius meie ees Notre Dame. See on nii ilus! 
Ma ei oleks arvanud, et ta kohe niii ilus on! Teadsin muidugi, et ta on suur ja vana ja ilus aga.. No ei. Ta oli veel miljoneid kordi kaunim kui ma oodata oskasin. 
Pärast seda otsustasime minna hotelli- koju. Otsustasime ka õhtusööki kodus süüa. Niisiis- käisime enne hotelli jõudmist läbi oma supermarketist, et süüa osta. 
Siis oli meie juures väike "pidu". Ehk siis mina, Jessica, Marte ja Christine istusime, naersime ja rääkisime lihtsalt juttu. Väga tore oli. Siis sai aga kell palju ning otsutsasime järgmiseks päevaks välja mgada- kolmapäeval oli minek Versailles'esse. 

Kolmapäev,
Hommikul läksime siis rongile. Ehk siis tegelikult oli meil suht vaba päev. Saime ise otsustada, mida tahame teha. Enamik läksid Versailles'esse, nagu ka mina. 
Versailles on kõik mida ma ootasin ja veelgi rohkem. See oli lihtsalt hirmuäratavalt suur, kaunis ja erakordne. Ma ei ole kunagi olnud nii excited, sest see oli lihtsalt nii super. Näha seda kõike, mille kohta ma olen nii palju õppinud ja lugenud. Ja siis sa päriselt oledki seal kohapeal. Ja sa päriselt näed, kus magasid kuningad. Seda hiiglaslikku 75m pikkust ballisaali. See oli niiiiii suur! Ja kõige naljakam on see, et selle väikse tuuriga käis läbi vaid veerand sellest kogu lossist. 
Ja siis oled sa äkki väljas ja näed neid parke. Neid kauneid parke, mille tegemiseks pidi tasandama selle kõik maad. (allpool videos näete pilte ka). See oli lihtsalt suur ja kaunis ja uskumatu, et ma päriselt olingi ise seal. Lihtsalt uskumatu. 
Jaulutasime Bodiliga seal lihtsalt ringi- suu ammuli, sest see kõik oli niiiiii kaunis! Lihtsalt super. Tegime muidugi ka palju pilte sellesama video jaoks, mille altpoolt leiate. Kõik oli nii kaunis. 
Siis aga väsisime ja tundsime, et kõht on veits tühi ning leidsime ühe väikse restorani, mis oli peidetud sinna samma Versailles'e parki, puude vahele. Sõime seal jälle neid prantsuse õhukesi pannkooke ja elu oli ilus. Väga ilus. Kõik oli super- ilm, see koht. Kõik. 
Pärast söömist kõndisime aga jälle edasi, sellesama suure "basseini" juurde, kus Louis XVI korraldas merelahinguid. Tegime veel pilte ja siis otsustasime jälle selle lossi juurde tagasi kõndida, et kõigepealt vets leida ning edasi jälle rongile minna. 
Enne rongijaama minekut käisime veel jällegi Starbucksis, kust Marte otsustas ülehinnatud minimaalse Starbucksi logoga tassi osta. 
Pärast Versailles'i otsustasime koju minna. Lebotasime veidi hotellis ja lihtsalt olime rahulikult. Siis aga jälle välja. 
Mõtlesime, et käime ja vaatame siis Napoleoni haua üle. Kui sinna Invalides'i ette jõudsime ei lastud meid sisse- suletakse kell 18.00. Kell oli 18.01. Jess, oleme nii täpsed lihtsalt!
Nii me siis käisime veel ringi ning ka šoppamas. Ma lihtsalt käisin ja vaatasin, kui kohutavalt pikad järjekorrad kõikjal olid. 
Pärast seda otsustasime tai sööki süüa. Leidsin oma raamatust ühe hea koha, aga see on vist kinni pandud vahepeal, sest selle sama koha peal, kus see oleks pidanud olema oli hoopis midagi muud- mingi klubi. Nii vaatasime siis ringi ja avastasime, et pea kõik restoranid sellel tänaval oli tai omad. Leidsime ühe väikse, mis oli väga odav. Ja see oli nii armas. Hea väike ja armas. 
Istusime seal ja sõime. 
Pärast siis jälle koju. Enne metroosse minekut tahtis Bodil siis veel veidi raha välja võtta. Midagi läks aga valesti ja 30€ asemel sai ta 300€. Mina ja Jessica lithsalt naersime, sest see oli nii halenaljakas! Bodil oli pea nutmise äärel, sest ta ütles, et talle ei meeldiks raha kulutada lihtsalt selle pärast, et ta peab! Ma ütlesin, et ta võib selle lithsalt alles hoida, kuni ta Eestisse mulle külla tuleb. See idee talle peaaegu meeldis, aga ta ütles, et ta tahaks seda raha siiski Norras ka kasutada. Ütlesin, et ta saab selle ju alati Norra kroonideks ümber vahetada. 
Hotelli jõudnud läksime suht kohe magama. Versailles oli meid ikka väga väga ära väsitanud. 

Neljapäev, 
Oli Louvre'i päev. Hommikul käisime turul, kus ei olnud mitte ühtegi turisti. Kõik päris Pariislased. Vaatsime seal ringi ja lihtsalt nautisime, kui ilus ilm jälle oli. Ja siis edasi Louvre'i. 
Enne kui sisse saime, saatsime veel oma postkaardid ära. Bodil ei jaksanud mind ja Jessicat oodata, niisiis ta lihtsalt jooksis muuseumi sisse. Jessica küll ootas mind, aga kui me selle kolmnurga alla jõudsime siis kaotasime üksteist 2m eemal ära, sest läksime erinevatesse vetsudesse. Ja siis ma teda enam ei näinud ka. 
Niisiis saingi üksinda nautida. Või tegelikult ei ütleks selle kohta nautimine, sest see oli kohutav. 
Kõik turistid jooksevad ringi nagu peata kanad ja otsivad Mona Lisat. Mismõttes? Ja siis kui nad selle ükskord leiavad, näevad nad mingit väikest maali kuulikindla klaasi taga, millele sa ei saa lähemale kui 10m (5m klaasist ja siis veel 5m inimesi, kes oma telefonidega või IPADIDEGA pilti teevad). 
Peale selle ei oska vist mitte ükski külastaja lugeda, sest välkudega piltide tegemine on väga IN! Mismõttes? Igal nurgal on silt, et VÄLKU MITTE KASUTADA. Aga no ei- ikka lastakse oma välguga sind pimedaks ja lõppkokkuvõttes ei näe sa midagi, sest välk on iga 5 sekundi tagant. Kohutav. 
Peale selle olin ma peaaegu eksinud, sest kogu see muuseum on nii raske. Ja meil oli kahjuks aega vaid paar tundi, niiet kõike näha oli võimatu. 
Samas ma siiski leidsin Napoleoni kroonimise, mida ma vist kõige rohkem ka ootasin. Seee oli lihsalt super! See oli nii selge ja ilus ja kohutavalt suur. Lihtsalt vapustav!
Siis nägin muidugi ka Mona Lisat. Või pigem neid inimesi, kes selle ees pilti tegid. 
Otsisin ka Hamurapi seadusesammast, aga kahjuks ei leidnud. Järgmisel korral. 
Samas mulle väga meeldis teine korrus, mis oli täis Prantsuse maale ja vot neeeed olid ilusad. Kõndisin lithsalt seal ringi ja nautisin. Aga nagu ma juba enne ütlesin- aega oli nii vähe. Lihtsalt liiga vähe. 
Siis tegime veel Jessicaga püramiidi ees pilte ning pärast seda läksime paadiga sõitma. 
Paaditripp kestis tunnikese ning oli palav. Väga midagi just palju ei näinud, aga oli tore istuda ja lithsalt nautida ilma. Midagi siiski nägi ka!!! :) 
Pärast seda läksime jälle hotelli, et midagi süüa ja lihtsalt olla. Seal siis räääkis Bodil meile oma päevast ja kuidas tema Louvre'i kogemus oli kohutav ja kuidas ta pärast ülejäänud meie klassi tüdrukutega šoppama läks ja meiki ostis. Ta meik maksis 180€!!!!!!!! Ehk siis no loomulikult mina ja Jessica lithsalt vahtisime suurte silmadega. SADA KAHEKSAKÜMMENT EUROT MEIGI PEALE? Tere tulemast Norra eksole. Väga hull!! 
Õhtul läksime välja käima. Sõitsime mtrooga Bastille'isse ning istusime kohvikus ja rääkisime juttu. Pärast käisime veel mingis supermarketis, mis veel lahti oli et veidi snäkki osta et seda siis hotellis süüa ning siis läksime magama. 
Kell oli umbes üks, kui magama saime. Enne seda siis veel rääkisime ja jutustasime hotellis.

Reede, 
Hommik oli meil vaba. Pärast igahommikust kokkusaamist ja plaanidest rääkimist pakkisime oma kohvrid ja kirjutasime end hotellist välja. Saime oma asjad kõik hotelli jätta (läpakad pistsime seifi) ning siis läksime Hard Rock Cafe'sse, sest Jessica tahtis sealt omale t-särki osta. Siis tegime veel väikse tiiru suveniiripoodi ning edasi juba läksime Luxembourgi aeda, et seal istuda ja nautida ja lihtsalt lebotada, kuna ilmselgelt oli jälle kohutavalt ilus ilm. 
Kui tundsime, et hakkame veidi näljaseks jääma, läksime siis Cafe de Flore'sse. Ehk siis kohvikusse, kus Jean-Paul Sartre kogu aeg istus. Kohvikusse, mille kohta Johnny Depp ütles, et see on "THE PLACE IN PARIS" ja kust reaalselt igal aastal nii paljud kuulsused läbi käivad. 
Jõime seal kohvi ja lithsalt nautisime. Siis aga sai kell palju niiet meil oli aeg tagasi hotelli mina, et alustada oma teekonda tagasi Norramaale.
Hotellis oli siiski aega veidi veel istuda, sest kaks tsikki Levangerist olid otsustanud kuskile ära eksida, niisiis pidime nende järgi ootama 
Saime siiski rongile ning edasi sõitsime pool tundi lennujaama, et siis seal oma lendu Kopenhaagenisse oodata. Nimelt siis tulime tagasi läbi Kopenhaageni. 
Lend kestis umbes kaks tundi ja läks väga kiirelt. Ma lõpetasin oma raamatu "Suur Gatsby", mis oli väga hea, aga pean ikka originaali ka lugema (see versioon oli mingi lühendatud ja põhines sõnavaral vaid 2500 sõnaga) sest see oli veidi segane. Kahjuks mul siin raamatukogus originaali ei ole, niiet pean vist ootama, kuni Eestisse jõuan. 
Kopenhaagenis oli meil veidi aega ning leidsin Tallinna lennu, kust leidsin kaks vanemat eesti daami. Mul oli nii naljakas jälle eesti keelt rääkida, sest sain ise ka aru, kui kohutavalt see kõlas. Väga norra aktsendiga. Väga naljakas. 
Siis aga jälle viimasele lennule. Viimane lend tõi meid siis Trondheimi lennujaama, kus meile tuli vastu Jessica ema. Terve autotee ma lithsalt magasin, sest kell oli nii palju ja uni oli nii suur. 
Koju jõudsin kell üks ja läksin lithsalt kohe magama. 

Laupäev, 
Magasin kodus ja õhtust sõime vanaema juures. 

Pühapäev, 
Magasin kaua, pakkisin oma kohvri lahti, koristasin toa ja rääkisin emmega Skypes.

Video, mille tegin Pariisi reisist. Nautige!! 





Omelette au Fromage
(ehk Omlett juustuga)
-kista.


2 comments:

Anonymous said...

Millise uhke pargi veekogu kaldal te luikede järve tantsisite? Pariisis mittekäinu.

Unknown said...

Ilmselt mõtled Versailles'e lossi parki (või parke, sest nad kõik on lihtsalt nii kohutavalt suured)