Kolmapäevad mulle tegelikult meedivad- sest pärast kolmapäeva on vaid kaks koolipäeva jäänud ning enne kolmapäeva on kaks koolipäeva möödas. Täpselt keskel!
Peale selle ei ole mul kolmapäeval mingeid ülitalumatuid tunde (sest matemaatika on viimasel ajal normaalsemaks muutunud ja graafikud on ära kadunud) ning kõik on lihtsalt tore.
Esimeseks tunniks oli meil siis norra keel. Või vähemalt nii ma arvasin. Jõudsin kooli viis minutit pärast kaheksat- käisin oma kapi juures ja läksin siis klassi. Kedagi ei olnud. No istusin siis ja panin arvuti käima. Kell oli 13 minutit kaheksa läbi- kedagi ikka veel ei olnud. Saatsin klassiõele sõnumi ja kirjutasin ka Twitterisse, et "okei, istun üksi klassis. Tund jääb ära, eks? -.-" Ja nii oligi. Esimene tund oli ära jäetud. Ilmselgelt otsustas õpetaja seda teisipäeval, kui mu klass kõik Trondheimis oli ja nii jäigi mulle mainimata. Pole hullu. Läksin raamatukokku raamatut lugema.
Teine ja kolmas tund oli inglise keeled. Rääkisime meediast ja kõigest. Väga lahe teema! Ainult kahju on sellest, et mu õpetaja kuidagi väga tühja paneb alati, aga vähemalt saab naerda ja kõik on lahe. Esimese tunni ajal kuulasime õpetaja presentatsiooni ning teise tunni ajal siis tegime veidi grupitööd ja iseseisvat tööd.
Ja siis oli lõpuks söögivahetund.
Ingridiga tegime nalja, et peame grupiruumi roomama, sest kõhud nii tühjad. Roomamisest palju maha ei jäänud- päris näljased olime. Õnneks oli mul maailma parim võileivad- itaalia salati ja singiga. Jah, neeeed ongi maaimla parimad võileivad (tean et kõlab veidralt, aga uskuge mind).
Pärast lõunapausi tuli meil siis kaks matemaatikat, mis kohe üldse ei veninnud täna. Väga veider. Tavaliselt tunduvad nad niii pikad ja pikad, aga kolmapäeval oli kõik väga normaalne. Midagi rasket ei olnud. Võtsime uut osa, aga see on päris lihtne. Derivatsioon (eeldan, et see on see eeesti keeles) ning kõik muud asjad, mille eesti keelsetest väljenditest pole mul õrna aimugi, rääkimata inglise keelsetest. Isegi norra keelseid tean vaid siis, kui paberile vaatan- hahaha!
Aga siis jalutasime kõik koos- kuni meie teed lahku läksid. Minu tee viis mind siis ujulasse- ehk käisin ujumas. Ujusin kilomeetri ja siis pidin juba pesema minema, et mitte bussist maha jääda. Jõudsin ilusti bussile.
Mis veider oli ujulas oli see, et see oli nii tühi! Tavaliselt on ikka rohkem rahvast, aga täna oli niiii tühi. Mis veel naljakas oli oli see, et kui ma piletit ostsin tahtis see müüja mu õpilaskaarti näha- ilmselt ei uskunud, et ma õpilane olen ehehe..
Siis tulin koju. Ema ütles, et nad olid Emmaga nii näljased olnud, et olid just söömise lõpetanud ja et ma väga kurb ei oleks, et nad mind ei oodanud. Ma ütlesin, et ei ole midagi- tulin ju hiljem kui tavaliselt sest käisin ujumas. Nii ma siis tegin omale pitsat ja tsillisin niisama.
Sõin siis üksi samal ajal, kui mu väike õde telekat vaatas ja ema ajalehes ristsõna lahendas.
Pärast sööki olin lihtsalt kohutavalt väsinud. Tegin oma tuba veidi korda ja vaatasin TVseriaali ja lihtsalt lugesin veel oma raamatut. Sain raamatu läbi.
Lugesin siis Pariisist ostetud "The perks of being a wallflower" by Stephen Chbosky. Mulle nii meeldis. Väga hea raamat, ei tea, kas ta on ka eesti keelde tõlgitud, aga kui ma kunagi jälle Eestimaa pinnal olen ja te tahate seda inglise keeles lugeda siis küsige ja ma hea meelega annan. Väga väga väga lahe raamat.
Magama läksin väga vara, sest ma olin lihtsalt nii kohutavalt väsinud. Te ei kujuta ette, kuidas see ujumine ikka väsitab. Ja see kõik kloor ka veel takkaotsa. Jube.
Olge tublid,
-kista.
No comments:
Post a Comment