Aga nüüd, valmistuge popcorni ja coca-colaga, sest siit see tuleb:
Nagu te juba teate (ja olete ehk piltidelt näinud) käisin Tromsøt avastamas. Oh jumal jumal jumal kui ILUS see linn on!
Kogu reis algas reedel, kus kooli tuli mulle järele Mona ning temaga tulime koju. Sõime veidi pitsat ning siis juba sõitsime autoga lennujaama poole. Kuna lennujaam oli pooleteist tunni kaugusel siis autos õppisime norra keelt (või mina õppisin) tegime niisama nalju ning ma jõudsin isegi veidi raamatut lugeda.
Lennujaamas saime self-check-in'i tehtud ning siis ootasime lennukit. Lendasime kaks tundi, või tegelikult tund 15 ning ootasime siis Bodøs, sest seal läksid osad lennukist maha ning uued tulid peale. Siis jälle õhku ja Tromsø poole teele.
Esimesel õhtul läksime kohe vanavanaema juurde. Ta on 92 ning lihtsalt nii armas ja tore inimene. Tänu temale oskan norra keelt kohe palju rohkem (kuna tal on see mäluhaigus, et ta kogu aeg unustab siis ta kogu aeg küsis samu küsimusi üle, nii et see oli väga tore).
Laupäeva hommikul sõitsime juba Bardu poole. Bardu on see linn, kus Mona üles kasvas. Külastasime tema isa (minu siinset vanaisa). Mona näitas mulle mägesid ning maju ja kohti, kus ta käis ja elas kui ta noor oli (mitte, et ta vana oleks). Laupäeval midagi väga tarka ei teinud, lebosime niisama, ma tutvusin teistega. Mängisime UNO kaartidega päris palju. Kui valmistusin raamatut lugema tuli Signe (ta on 12, Mona õetütar) ning kutsus mind peitust mängima- õue! Õues oli 3 kraadi! Ja väga väga pime.. ja meil oli väga väga tore! Keegi ei leidnud mind kunagi, sest ma olin nii hea peitja. Ühskorra leiti mind esimesena, sest Koer (ma ei mäleta ta nime) tuli minu juurde ja tahtis, et ma temaga mängiks.. Tema ja ta pudeliga. Nii et mina hakkasin muidugi naerma ja Emma L leidis mu üles. Siis pidin ise kolmekümneni lugema (norra keeles ja kõvasti) ja siis teisi otsima.
Pool mängust lebosin kuskil maas pikali ja ei saanud aru, mis toimus.
Kui pärast tuppa läksime siis olin ma läbi vettinud, külm ja mitte eriti soe ei olnud.
Magama läksin päris vara, ma olin lihtsalt kõigest nii väsinud.
Pühapäeva hommikul sõime kõik koos hommikusööki (lastega, ehk mina (16), Emma L (6), Signe (12) ja kaksikud Theodor & Siri (9)). Siis mängisime WII ja UNO kaartidega ja niisama passisime tühja. Äkki tuli Mona ja kutsus mind ja Signet paadiga sõitma. Aga see jäi kahjuks ära, sest tuul oli liiga tugev ja me ei saanud kuidagi paati. Väga kahju. Aga sain kaldalt pilte teha :)
Kuna paadile me ei saanud siis tuli Signe isa ja viis meid Mona onu juurde (kes on temast vaid 7 aastat vanem ning nad näevad välja rohkem nagu õde-vend). Temal ja ta elukaaslasel on kanad, niiet ilmselgelt kõik ajasid neid taga! Mina sain ka ühte käes hoida! Kuna aga õues päris külm oli läksime sisse. Sõime šokolaadikooki ning jõime teed. Ma leidsin omale kassi (tahan teda endale lihtsalt). Lurifax on ta nimi, ta on selline suur ja pehme ja must-valge. Lihtsalt niiii niii niii armas kass! Paitasin teda ja ta magas mu süles terve aja, mil me seal olime. Sain sealt omale uue boyfriendi ka, kes mulle kõik oma kommid andis ja kogu aeg mulle oma mänguasju tõi. Lars on ta nimi ja ta on kolme aastane. Nii armas laps lihtsalt!
Siis läksime tagasi vanaisa juurde. Mona õde läks oma laste ja mehega minema, niiet mängisime Emma L'ga UNOt kahekesi. Väga äge oli! Siis mängisime niisama ja tegime nalja. Siis läksin vanaisaga kiirtoidukohta, sest ma ei teanud menüüd ehk ma ei teadnud, mida ma süüa tahan. Lõpuks sõin peekoni-juustu burksi. Ehk õhtusöök nägi välja selline: mina, Emma L, Mona ja bestefar istumas ümber laua ja burksi söömas. Rotiburksi, et ikka õige pilt silme ette tuleks.
Siis mängisime veel Emma L'ga UNOt ning vaatasime telekat.
Järgmisel päeval sõitsime tagasi Tromsøsse. Poole tee peal käisime poes, sest vaja oli. Ning sealt sain omale banaanikarpe! Mona ostis igaks juhuks veidi rohkem, nii et lõpuks jäi mulle neli banaanikarpi ja talle üks. Oh well!
Tromsøs käisime õhtust söömas Mona lapsepõlvesõbranna juures. Et sinna saada pidime läbi Tromsø saarel mäe all oleva tunnelisüsteemi, mis oli väga lõbus! Ei eksinud ära! Ja siis ületasime silla, kuhu peale ei lasta, kui liiga tugev tuul on, sest tuul võib auto ära viia.
Pärast sööki Emma L mängis tema lastega ja mina istusin, jõin kohvi ning vaatasin telekat. Midagi väga tarka ei tulnud, aga Ugly Betty- alati läheb! Ja siis sõin parimat bolle't maailmas!
Ööseks läksime vanavanaema juurde. Magasin 11 tundi. Nii hea uni oli!
Teisipäeval käisime hommikupoolikul Tromsøt avastamas. Ma ikka veendusin, kui vapustavalt ilus linn see on. Päris Tartu moodi, kui aus olla, sest siin on ka täiega palju noori ja õpilasi (ülikoolilinn siiski) ja see on päris tilluke (kesklinn asub saarel, lennujaam ka). Ja nii armas. Ja neil on niii ilus raamatukogu! Seal on kohe lõbu istuda. Käisime veel poodides (mina ei ostnud midagi, ausalt) ja siis bussiga koju.
Kodus sõime lõunat, ma lugesin raamatut ning olime niisama. Õhtusöögiks oli lasanje, jeehuu! Kuna Mona käis õhtul teatris, siis meile (mulle Emma L'le ja vanavanaemale) jäi lapsehoidjaks Mona tädi, kes elab Tromsøs korteris, mida ma ka teisipäeval külastamas käisin. Tema rõdudelt (tal on kaks rõdu korteris, sest see on kahekorruseline) on lihtsalt vapustavalt ilus vaade!
Lugesin siis raamatut ning läksin jälle vägagi vara magama, sest ma olin mittemilleski nii väsinud!
Hommikul ärkasin ning teadsin, et tuleb tore päev! Üks tore feil oli ka: mu telefon lülitas end välja. Kuna pidin kohtuma teiste võpidega, kes Tromsøs elavad ei olnud ma just väga õnnelik, etma oma telefoni sisse lülitada ei saa (nimelt ma ei teadnud oma norra kaardi PIN koodi). Aga sain numbri ning saatsin Mona telefoniga sõnumi, et mul telefoni ei ole aga saame kirikupargis kokku kell kaks.
Hommikupoolikul käisime siiski majaümbrist avastamas, ehk randa ja mägesid ja kõike, mis saare lõunaosas on. Väga äge oli! See rand, mida me vaatasime oli lihtsalt nii vapustavalt armas, olgugi, et ta väike on on ta nii puhta veega. Lausa lust! (loll väljend veits, või mis?). Siis käisime toidupoes ning läksime koju, et veidi lõunat süüa.
Pakkisin veel oma kohvrit, sest teadsin, et neljapäeval lähme väga vara ning mul ei ole aega seda teha. Siis vahetasin riided ning läksin bussijaama, et kesklinna sõita. Buss jäi veidi hiljaks, aga sellest polnud midagi. Isegi õige koha leidsin üles, kus maha minna!
Läksin siis kiriku juurde ja ootasin vaid 5 minutit, kuni Gianna tuli (šveitsist on ta). Siis juba tuli Alexandra (poola) ning Ole jäi hiljaks, 10 minutit (saksamaalt on ta). Läksime siis raamatukokku, sest sealt saab tasuta kuuma vett ning Gianna oli toonud kakaod ja Alexandra teed. Kui armas! Istusime siis raamatukogu kõige kõrgemal korrusel (ma isegi ei tea, kas see on 5s korrus või mida) ning rääkisime rääkisime rääkisime.
See raamatukogu oli nimelt alguses ehitatud kinoks, aga nüüd asub kino maa-all, selle keldris pmts. Aga väga maa all siiski.. nii vahva! Tahaks seal kunagi kinos käia! Ja seal kinos toimub mingi hiiglaslik filmifestival igal talvel vist. Nii vinge!
Raamatukogus kohtusin ka ühe Läti vahetusõpilasega, kelle nime ma ei mäleta. Aga kui ma teada sain kas ta on lätist siis ma kohe pidin küsima, kas tal on kuus varvast. Nii me siis kahekesi naersime ja keegi teine ei saanud aru, miks see naljakas oli.
Pärast raamatukogu käisime korraks šoppamas ning siis ostsime GRANDIOSA pitsat, kummikomme ning jelly beans'e ja läksime bussiga Gianna juurde. Seal tegime süüa, sõime ja rääkisime veel ning tegime niisama nalja.
Parim õhtu ever, ausalt!
Tagasi linna tulime Olega koos. Isegi meie mõlema bussid läksid samast kohast (samal kellaajal ka veel) nii et istusime veel siis bussipeatuses ja ootasime 20 minutit. Rääkisime veel juttu. Nii kahju oli jälle neile kõigile tsau öelda ja teada, et näen neidjälle alles jaanuaris! Nad on nii toredad lihtsalt kõik!
Põhimõtteliselt kohe kui koju jõudsin läksin magama. Ma olin lihtsalt niii nii läbi! Teadagi miks.
Hommikul ärkasin nii vara.Isegi süüa ei saanud, sest kell oli liiga vähe. Võtsime takso lennujaama ning istusime seal poolteist tundi, kuni lõpuks lennukile saime. Kõik kuidagi venis, nii aeglane lennureis oli. Autosõit koju polnud ka just kõige lõbusam.. Mäed olid puudu.
Veider, sest nüüd kui ma jälle tagasi Steinkjeris olen ei arva ma enam, et need siin ümberringi mäed on. Tunduvad kui lihtsalt mingid künkad.. lund ju pole. Kui ma alguses siia tulin olid kõik siin ümber minu jaoks ju mäed!
Kui Steinkjerisse olime jõudnud oli kohe selline tunne, et "wow, ma olen kodus". Lihtsalt nii vapustav tunne oli, et ma olen kodus, sest see siin tundub kodu ja.. nii hea!
Hommikul ärkasin ning teadsin, et tuleb tore päev! Üks tore feil oli ka: mu telefon lülitas end välja. Kuna pidin kohtuma teiste võpidega, kes Tromsøs elavad ei olnud ma just väga õnnelik, etma oma telefoni sisse lülitada ei saa (nimelt ma ei teadnud oma norra kaardi PIN koodi). Aga sain numbri ning saatsin Mona telefoniga sõnumi, et mul telefoni ei ole aga saame kirikupargis kokku kell kaks.
Hommikupoolikul käisime siiski majaümbrist avastamas, ehk randa ja mägesid ja kõike, mis saare lõunaosas on. Väga äge oli! See rand, mida me vaatasime oli lihtsalt nii vapustavalt armas, olgugi, et ta väike on on ta nii puhta veega. Lausa lust! (loll väljend veits, või mis?). Siis käisime toidupoes ning läksime koju, et veidi lõunat süüa.
Pakkisin veel oma kohvrit, sest teadsin, et neljapäeval lähme väga vara ning mul ei ole aega seda teha. Siis vahetasin riided ning läksin bussijaama, et kesklinna sõita. Buss jäi veidi hiljaks, aga sellest polnud midagi. Isegi õige koha leidsin üles, kus maha minna!
Läksin siis kiriku juurde ja ootasin vaid 5 minutit, kuni Gianna tuli (šveitsist on ta). Siis juba tuli Alexandra (poola) ning Ole jäi hiljaks, 10 minutit (saksamaalt on ta). Läksime siis raamatukokku, sest sealt saab tasuta kuuma vett ning Gianna oli toonud kakaod ja Alexandra teed. Kui armas! Istusime siis raamatukogu kõige kõrgemal korrusel (ma isegi ei tea, kas see on 5s korrus või mida) ning rääkisime rääkisime rääkisime.
See raamatukogu oli nimelt alguses ehitatud kinoks, aga nüüd asub kino maa-all, selle keldris pmts. Aga väga maa all siiski.. nii vahva! Tahaks seal kunagi kinos käia! Ja seal kinos toimub mingi hiiglaslik filmifestival igal talvel vist. Nii vinge!
Raamatukogus kohtusin ka ühe Läti vahetusõpilasega, kelle nime ma ei mäleta. Aga kui ma teada sain kas ta on lätist siis ma kohe pidin küsima, kas tal on kuus varvast. Nii me siis kahekesi naersime ja keegi teine ei saanud aru, miks see naljakas oli.
Pärast raamatukogu käisime korraks šoppamas ning siis ostsime GRANDIOSA pitsat, kummikomme ning jelly beans'e ja läksime bussiga Gianna juurde. Seal tegime süüa, sõime ja rääkisime veel ning tegime niisama nalja.
Parim õhtu ever, ausalt!
Tagasi linna tulime Olega koos. Isegi meie mõlema bussid läksid samast kohast (samal kellaajal ka veel) nii et istusime veel siis bussipeatuses ja ootasime 20 minutit. Rääkisime veel juttu. Nii kahju oli jälle neile kõigile tsau öelda ja teada, et näen neidjälle alles jaanuaris! Nad on nii toredad lihtsalt kõik!
Põhimõtteliselt kohe kui koju jõudsin läksin magama. Ma olin lihtsalt niii nii läbi! Teadagi miks.
Hommikul ärkasin nii vara.Isegi süüa ei saanud, sest kell oli liiga vähe. Võtsime takso lennujaama ning istusime seal poolteist tundi, kuni lõpuks lennukile saime. Kõik kuidagi venis, nii aeglane lennureis oli. Autosõit koju polnud ka just kõige lõbusam.. Mäed olid puudu.
Veider, sest nüüd kui ma jälle tagasi Steinkjeris olen ei arva ma enam, et need siin ümberringi mäed on. Tunduvad kui lihtsalt mingid künkad.. lund ju pole. Kui ma alguses siia tulin olid kõik siin ümber minu jaoks ju mäed!
Kui Steinkjerisse olime jõudnud oli kohe selline tunne, et "wow, ma olen kodus". Lihtsalt nii vapustav tunne oli, et ma olen kodus, sest see siin tundub kodu ja.. nii hea!
***
Käisin siis reisil, Tromsos. See on linn põhja-Norras, mis on lihtsalt vapustavalt kaunis. Jõudsime kohale reede õhtul ning laupäeval sõitsime Mona kodukohta, ehk linna, kus ta üles kasvas. Ta näitas mulle "oma mägesid", oma kooli ja maja, kus ta üles kasvas. Väga tore oli seda kõike näha. Peatusime tema isa juures (minu norra vanaisa juures). Veetsime seal pühapäeva.
Tutvusin väga paljude Mona sugulastega ning meil oli väga tore. Mängisin väikeste lastega pimedas peitust, käisin peaaegu fjordil paadiga sõitmas ning ajasin kanu taga.
Esmaspäeval sõitsime tagasi Tromsosse, kus sõime õhtust Mona ühe parima lapsepõlvesõbranna juures. Ning siis läksime Mona vanaema juurde (minu vanavanaema, ta on 92 aastat vana ja elab üksi, VÄGA suures majas). Peatusime seal kuni neljapäevani.
Teisipäeval näitasid Mona ja Emma mulle Tromso linna. Tegin pilte ja tšillisin kesklinnas. Õhtul käis Mona teatris ning mina, Emma, vanavanaema ning Mona tädi olime vanavanaema majas ning niisama tegelesime origami ning muude toredate lauamängudega.
Kolmapäeva hommikul käisime väljas jalutamas ning vaateid nautimas ning siis sõime kodus veidi lõunat. Siis läksin bussile ning sain kesklinnas kokku teiste vahetusõpilastega. Istusime raamatukogus ning rääkisime ja siis läksime Gianna (ta on Šveitsist) juurde pitsat sööma. Koju jõudsin poole üheksa ajal.
Neljapäeva hommikul lendasime tagasi Trondheimi ning siis autoga koju.
Tutvusin väga paljude Mona sugulastega ning meil oli väga tore. Mängisin väikeste lastega pimedas peitust, käisin peaaegu fjordil paadiga sõitmas ning ajasin kanu taga.
Esmaspäeval sõitsime tagasi Tromsosse, kus sõime õhtust Mona ühe parima lapsepõlvesõbranna juures. Ning siis läksime Mona vanaema juurde (minu vanavanaema, ta on 92 aastat vana ja elab üksi, VÄGA suures majas). Peatusime seal kuni neljapäevani.
Teisipäeval näitasid Mona ja Emma mulle Tromso linna. Tegin pilte ja tšillisin kesklinnas. Õhtul käis Mona teatris ning mina, Emma, vanavanaema ning Mona tädi olime vanavanaema majas ning niisama tegelesime origami ning muude toredate lauamängudega.
Kolmapäeva hommikul käisime väljas jalutamas ning vaateid nautimas ning siis sõime kodus veidi lõunat. Siis läksin bussile ning sain kesklinnas kokku teiste vahetusõpilastega. Istusime raamatukogus ning rääkisime ja siis läksime Gianna (ta on Šveitsist) juurde pitsat sööma. Koju jõudsin poole üheksa ajal.
Neljapäeva hommikul lendasime tagasi Trondheimi ning siis autoga koju.
Nonii, palju õnne, oled selle läbi lugenud (ükskõik siis mille).
reedest veel: täna käisin kesklinnas poodides ning muud pole teinud. Homme lähen hommikul Trondheimi ning näen kõiki YFU parimaid semusid, keda ma nii igatsen! Tagasi tulen pühapäeval ning esmaspäeval peab jälle kooli minema.
reedest veel: täna käisin kesklinnas poodides ning muud pole teinud. Homme lähen hommikul Trondheimi ning näen kõiki YFU parimaid semusid, keda ma nii igatsen! Tagasi tulen pühapäeval ning esmaspäeval peab jälle kooli minema.
Olge tublid,
-kista.
No comments:
Post a Comment