Tuesday, February 14, 2012

Sõbrapäev

Ehk siis mina läksin küll kooli punases. Keegi teine mitte. Norras on üldse sõbrapäevaga veidrad lood- neil on see siiski täieõiguslik valentinipäev ja ainukesed, kes reaalselt midagi teevad ongi siis need paarikesed, kuigi need ka ikka midagi väga tarka ei tee. Lähevad võibolla välja sööma ja võibolla teevad paar kingitust. Ei midagi erilist. Eestis on ikka lahe- oled koos sõpradega ja soovid sõbrapäeva. Super!
Niisiis, ilusat sõbrapäeva ka teile mu kallis lugejad. Kuigi kui teie seda loete, on sõbrapäev juba läbi, aga loodan, et ta oli šokolaadirohke.
Esimesed kolm tundi koolis oli meil siis poole-päeva-töö norra keeles. Mina ei pidanud sama tegema, mida teised. Mina siis pidin kirjutama ja andma näpunäiteid, kuidas õppida uut keelt (ise tegn seda ju) ja siis pidin lugema ühe lühikese teksti ja kirjutama selle kohta. Veider tekst oli. Mingist sinisest autost. Algus oli nii segane- reaalselt. Aga lõpus oli kõik selge. Sellest kirjutada ei olnud kohe üldse raske.
Siis istusime Jessicaga korraks ning otsustasime poes käia. Mis meid mõlemaid väga endast välja ajas oli ilm- täna on suht päev otsa vihma sadanud. Jah.. VIHMA! Ja igal pool ma aina loen, et Euroopas on no niiiii külm ja külm. Meil siin -5 kraadi ja vihm. Täna oli vist suht 0, sest kõik oli sula. Kõik sulas. Jalad lirtsusid, sest ainukesed kohad kuhu astuda olid veeloigud ja sulalumi. Lihtsalt kohutav. Eestis ei ole ka nii koledat veebruarikuud kui Norras. Ootan juba väga, et saaks Pariisi minna ja +15 kraadist ilma nautida.
Igatahes käisime poes. Mul oli uut veepudelit vaja, sest ma olin oma vana kooliveepudeli kuskile maha unustanud või kaotanud. Veider. Arvatavasti jätsin kehalise ajal kuskile ta vedelema- ei imestaks üldse.
Siis tagasi kooli ning neljas tund oli prantsuse keel, kus aga rääkisime jälle Pariisist ja Pariisist ja Pariisist. Prantsuse keele tunnid on reaalselt nii lahedateks muutunud- kuigi ma vist olen teile seda juba rääkinud. Aga seal on nii lahe olla- ma saan aru mida õpetaja ütleb, suhteliselt olenemata sellest, kas see on prantsuse või norra keeles ja see tunne on lithsalt super. Nii lahe on olla, kui sa saad aru, mis ümberringi toimub. Keeled on ikka lahedad.
Neljapäeval on meil prantsuse keeles töö. Ei oota seda väga. Vähemalt on neljapäeval esimene tund vaba, sest ühiskonnageograafia jääb ära. Ehk siis tegelikult on mul esimesed kaks tundi vabad- sest teine tund on alati vaba- ning ma saaksin kohe väga kaua magada, aga viimane buss läheb kell pool 10, niiet ma PEAN sellega minema. Teine tund lõpeb pool 11, niiet ei ole väga hullu midagi.
Viimaseks tunniks oli ajalugu, kus teised tegid tööd ja mina lugesin raamatut. Brisingr, ehk Inheritance Cycle'i kolmas raamat. Mis oli veider oli see, kui mul keset tundi väga väga halb hakkas. Nimelt seepärast, et lugesin seda raamatut ja kujutasin nii endale ette, mis tunne oleks endale noaga sisse lõigata. Järeldus? C. Paolini on superkirjanik, et läbi sõnade seda kõike ette saab kujutada. Nii armastan neid raamatuid. Pea sama palju kui Sõrmuste Isandat.
Pärast kooli jalutasime Jessicaga kaubanduskeskusesse- ikka jalgade lirtsudes. Küll oli tore. Käisime šoppamas. Ma ostsin omale lühikesed püksid ja veel muud vajalikku. Siis jooksin bussile ja tulin koju, et koeraga jalutama minna.
Täna oli samal ajal, kui mina Birkiga jalutasin siis umbes 4 muud koera ka väljas- ja kõik karjusid üksteise peale. Päris õudne oli. Ühe juurest said minema tuli järgmise nurga tagant järgmine välja. Sain Birki peale nii vihaseks, et tamind kunagi ei kuula ja ma pean täiest kõrist karjuma ta peale, enne kui ta aru saab, et ta võiks vait jääda. Vähemalt kuulab siiski, haha :)
Kui tagasi tulin oli ema läinud Emmat ja tema sõbrannat Emma poissõbra sünnipäevale viima. Viskasin oma toas riided kappi ja pakkisin kilekotid kokku. Kui ema tagasi tuli viskas ta pitsa ahju ning mina katsin laua. Siis sõime kahekesi- isa on nimelt kuskil ärireisil. Pakun, et Oslos aga pole kindel. Võibolla on veelgi rohkem lõunas kuskil. Ei tea täpselt. Ema läheb üldse homme Trondheimi, niiet homme pean kuueni ise kodus olema ja Emmale ja Signele (Emma sõbranna) ka süüa tegema. Ehk siis viskan pitsa ahju. TORE!
Pärast õhtusööki koristasin laua ning siis sulgesin end Pariisi raamatu taha, ehk siis ma sain nii palju uut teada Louvre'i kohta, kõige kohta. Pariisi kohta. Ootan kohe väga väga väga suure põnevusega seda. Millegipärast ei ole ma nii väga excited selle Eiffeli torni pärast- jah, kindlasti tahan seal ära käia, aga rohkem excited olen ma Triumfikaare pärast, Louvre'i pärast, Notre Dame'i pärast. Ja siis kuskil on veel see Eiffeli torn. Igatahes,
Lugesin ja lugesin ja lugesin, kuni kell oli pool üheksa ja ema ütles, et läheb magama. Ma siis veel käisin pesemas, lugesin veidi veel ja nüüd norra tõsielusarja (vist võin nii nimetada) Trekant'i vaatama. (kes teab mis see on see teab. Ma ei hakka seletama parem)
Olge tublid ja sööge palju šokolaadi ja kommi ja küpsist.

-kista.

1 comment:

Anonymous said...

Golfi hoovus on üks maailma kiiremini liikuvaid ookeanihoovusi. See kannab sooja vett Kariibi merest põhja poole, algul piki Ühendriikide idarannikut, seejärel üle Atlandi ookeani Euroopa rannikule. Ilma Golfi hoovuse soojendava mõjuta oleks Briti saartel ja Põhja-Euroopa teistes piirkondades tunduvalt külmem.