Nädalavahetus tagasi kodus...

Jah, on küll superhea kodus jälle olla. Samas ei ole need päevad just väga röömsad olnud. Loe edasi et teada saada miks,

Okei, alustan laupäevaga millest eile väga ei kirjutanud. Laupäeval käisin siis kodus (elan muidu praegu ajutiselt vanaema juures) sest meie maja oli tõesti vaid tolmukihi all. Ehk siis koristasin oma toa ära (te ei kujuta ette kui palju tolmu seal oli nende ehitajate pärast!!) ning muidugi aitasin ka suurt tuba koristada ning mina võtsin ka Emma toast tolmu ära. Igatahes päeva parem pool läks siis selle jaoks. Siis tulime vanaema juurde sööma.
Teised sõid kala, ma sain tacosid jälle. Nii head ju. Siis jõime veel kohvi ning siis lendasin tagasi oma seda pikka pikka postitust tegema, millest võite lugeda eelmises postituses sest see ongi see pikk postitus. Sain valmis ka.
Magama läksin vara- 10-11 umbes.

Pühapäeva hommikul ärkasin pool kümme ning käisin kohe pesemas. Kui tulin üles hommikusööki võtma (norra vahvlid mustikamoosiga- mmmm kui heaaa!!!) siis tuli mu ema siia, et siin pesemas käia. Enne rääkis ta meile siis uudisest.
Ehk siis.
Nimelt meie koer on väga haigeks jäänud. Tal on valus istuda ja astuda ja ta tagumine üks jalg pea ei tööta enam üldse. Ehk siis isegi kui see väga kallis ravi läbi teha vms ei ole üldse kindel, et ta enam kunagi joosta saaks või üldsegi korralikult kõndida. Niisiis mu isa ja ema otsustasid, et homme hommikul pannakse ta magama.
Kui alguses seda kuulsin siis ausaltöeldes mõtlesin, et no kui palju see ikka muudab. Aga kui õhtul pere juurde õhtust läksime sööma sain aru, kui palju see ikka tegelikult muudab ja kui palju ma Birkist ikkagi hoolin. Mis siiis, et ta vahel mind nii närvi ajab oma haukumisega või kui ma temaga pean õues käima ja ta ei kuula mind ja tirib ja ma pikali lumes olen. Ta on ju nii armas ja ta on ju ikkagi MEIE KOER!
Tegelikult polegi ma täna terve päeva eriti midagi teinud. Rahulik pühapäev kodus on olnud. Olen suht lebos olnud ning lugenud "Vennad Lõvisüdamed" raamatut, mis väiksena oli kindlasti mu lemmikraamat. Nüüd loen seda Norra keeles. KUI SUPER!
Pärast õhtusööki pere juures (mis oli lihtsalt super muidugi!!) istus mu isa siis Emmaga maha ja rääkis siis Emmale ka, et homsest Birki enam ei ole. Te ei kujuta ette kui kohutavalt ta nuttis. Peale selle oli Erika meie juures. Ja siis oligi nii, et kõik istusid omaette ja nutsid. Ma ausaltöeldes ei kujuta ette, kuidas on kodus olla kui Birki enam ei ole. Keegi ei haugu enam, kui keegi uksekella laseb. Keda ma paitan ja silitan kui all telekat vaatan? Samas saan aru- ta on ju vana ka. 11 aastat.
Igatahes mul on nii kahju temast ja tervest mu perest, kes on ju temaga kõik need 11 aastat  koos olnud. Ma olen ju vaid 6 kuud. Mul oli nii kahju Emmast, kes on ju terve oma elu Birkiga elanud ning Erikast, kes oli ju 11 kui nad Birki võtsid.
Tänane õhtu on väga kurb olnud.
Niisiis kallis Birk, tea, et me kõik armastame sind väga väga väga palju ja jääme sind igatsema!!

Tänaseks mul väga enam plaane ei ole. Vanaemaga vaatame veel filmi "Vesi elevantidele" ning siis lähen magama ka.

Olge tublid,

-kista.