mul lihtsalt tulid täna nii paljud mõtted pähe, kui ma Tartust välja kolisin. kõigepealt see, et ma päriselt kavatsengi aastaks ära minna. appi kui jube! ma reaalselt võtan oma 20 + 8 kilo asju ja lendan aastaks minema ja jätan kõik oma senise elu siia seljataha. õudne.
ja siis ma hakkasin mõtlema et äkki ma ikkagi ei taha minna ja äkki see kõik oli üks väga vale otsus ja äkki ma ei saa hakkama ja ma tahan üldse poolepealt tagasi tulla. ja siis ma mõtlesin et "kamoon kista, sa oled kista.. sa saad kõigega hakkama kui tahad!" ja ma päriselt tahan.
praegu olen nende kahe staadiumi vahepeal. ma nagu väga ootan juba 10. augustit samas ma väga väga kardan seda kuupäeva (sest ma tean mis konditsioonis ma lennukil viibides olen. loodame, et stjuardess ei tule küsima kas kõik on korras.. või. toob vett või midagi) aga samas ikkagi nii tahan, et see juba käes oleks.
üldse on kõik väga segane praegu. ja peale selle, mida teevad need, kes maha jäävad ja peavad vaatama, kuidas mina ära lähen?
aga ma praegu enam ei mõtle sellele.
mõtlen sellele, et ELO on 25 päeva pärast ja see on lihtsalt niii mega-super-hüper-äge! ja ma niii ootan seda juba. tahan juba kõigiga tutttavaks saada, kes lähevad! ja nendega, kes on käinud ja. okei,
oli tore.
-kista.
